Linnar Priimägi: maailm läheb üle otsekõnele
Ajendatuna Jüri Ratta (mina jään truuks põhimõttele, et eesti nimesid tuleb Eestis käänata eesti keeles) mälestusväärsest intervjuust Aktuaalses Kaameras ja sellele järgnenud arvamuslahkmest – viimati koguni vastse Ringhäälingunõukogu ridadeski – deklareerib Jürgen Ligi: „Kui peaksin veel ise küsitletud saama, [uudiste]ankrud, siis siin on teile mu eluaegne (argumenteeritud) ründamise luba“ (Delfi 19.05.2017). See lause on mitmeti huvitav. Juba algab Ligi kahtlusega, kas ta poliitikas kukkununa veel üldse kunagi kellelegi huvi pakub. Teiseks ei mööna ta enese rünnakut mitte igale ajakirjanikule, vaid üksnes eliidile, uudisteankrutele. Kolmandaks piiritleb ta litsentsi oma eluajaga – andes mõista, et pärast tema surma nil nisi bene. Ja neljandaks seab ta tingimuseks „argumenteeritud“, mis sulgudesse paigutatuna muudab kogu kuraasitamise poolpeeretuseks.
Seda viimatist sõna – „poolpeeretaja“ – kasutas EKRE esimees Mart Helme viimati IRL-i kohta (Delfi 18.05.2017), kuid IRL-i kunagise esimehe kohta on seda öeldud ka varem (Delfi 30.03.2001). Toona leidis „poolpeeretus“ laiemat vastukaja (500 kommentaari) kui nüüd (108 kommentaari). Ja see pole mitte tühine ega juhuslik erinevus
Tsiviliseeritud ühiskonna sisekommunikatsioonis ilmneb üha selgemini üks tähelepanuväärne nihe. Muutub keelepruuk, täpsemini: aset leiab stilistiline nihe mingi uususe suunas, mida võiks nimetada otsekõneks (inglise keeli direct speech). Otsekõne on ilustamata, s.t otsesõnu välja öeldu.
Terminit „otsekõne“ ei maksa segi ajada „otsese kõnega“, mis vastandub „kaudsele“. Ehkki otsekõne on alati ka otsene kõne, pole mitte iga otsene kõne veel otsekõne.
Otsekõne tekke katalüsaatoriks on netisuhtlus, kus arvatakse end kommunitseerivat vähestega, aga tegelikult levib sõnum paljudele. Lähisuhtluses kehtivad lõdvemad väljenduspiirangud kui avalikus sõnavõtus. Omavahel võib asju öelda otsemini kui kõnepuldist. Diplomaadidki, tuleb välja, kasutavad isekeskis suheldes väljendeid, mida nad endale ametlikus kommunikatsioonis lubada ei tohi.
Nüüd on juhtunud, et otsekõne tungib ka diplomaatiasse, poliitikasse. Otsekõne hakkab välja tõrjuma „poliitilist korrektsust“. Rahvusvaheliselt äratas kõige laiemat tähelepanu Suurbritannia europarlamentääri Nigel Farage pöördumine Euroopa Liidu presidendiks kandideeriva (ja selleks saanud) Herman Achille Van Rompuy poole: „Ma ei taha olla ebaviisakas, aga teil on sama palju karismat kui vanal kaltsul ja teie väljanägemine meenutab alama astme pangaametnikku... Kes te olete? Ma polnud teist kunagi kuulnud. Mitte keegi Euroopas polnud teist kunagi midagi kuulnud” (Delfi 26.02.2010).
Siinkohal võib tähele panna, et otsekõne ei ole „vihakõne“ (kui ma sellest sõnast õigesti aru saan) – otsekõne pole ei öeldud vihaga ega külva ka vihkamist. See on tõsiasjade ilustamata väljaütlus, keerutamata nending.
Too uus poliitiline otsekõne jõuab palju laiema rahvahulgani kui diplomaatiline sõnakeerutus. AK intervjuust 19.04.2017 aimus just kahe kõne-etiketi, Jüri Ratta diplomaatilise kõne ja meilgi valla ihkava otsekõne vaheline konfliktipinge (vt Eesti Päevaleht 24.04.2017) .
Eesti poliitikas esindab otsekõne peatamatut pealetungi Jürgen Ligi. Teda võib pidada kohalikuks teerajajaks. Väljendeid, millega ta ennast on jäädvustanud püsivamalt kui ministrina, meenutatakse ikka ja jälle: kolleegidele poliitikutele öeldud „ära kaaguta“, „suured silmad kinnise suu kohal“, „sisserändaja poeg roosast erakonnast“ (Delfi 23.10.2014). See ei ole vihakõne, see on otsekõne.
Viimasel ajal idaneb ning edeneb otseütlus tipptasemel nii Lääne-Euroopas (peaministrid Theresa May, Beata Szydło, Viktor Orbán) kui ka teisel pool Atlandi ookeani (president Donald Trump). Eestis, nagu märgitud, kasutab otsekõnet kõige sihilikumalt ning edukamalt EKRE.
Propagandateoreetikuna ei pea ma kohaseks ega vajalikuks seostada otsekõnet populismiga. „Populism“ pole ju muud kui sõnakõlks, pelk silt, millega halvustatakse poliitilise konkurendi olelusvõitlust demokraatlikus ühiskonnas. Otsekõne on enamat kui silt – see on keelepsühholoogiline sümptom, mis ennustab sügavat nihet demokraatliku ühiskonna alustes.
