Urri tume kõhualune
Tove Janssoni muumilugudes jalutab ringi Urri-nimeline tegelane. Ta on suur, kohmakas ja hall. Aga mis peamine, temast õhkub külmust. Kui ta läheneb põlevale lõkkele, kustub see ja maapind Urri all jäätub.
Ometi otsib Urr just nimelt soojust. Lõkked ja laternad tõmbavad teda enda poole, olgugi et ta mõjub neile hukutavalt. Tegemist on mingis mõttes traagilise tegelasega, kes tunneb tungi valguse ja hubasuse järele, kuid kellel pole mingit võimalust seda nautida. Silmad otsivad lõkketuld, süda igatseb seltskonda, aga tume kõhualune tegutseb omasoodu ja peletab oma jäisusega kõik teised Muumioru elanikud Urrist eemale.
Miks mulle ühtäkki Urr meelde tuli? Sellepärast, et mingis mõttes sarnaneb Urriga ka meie peaministripartei Keskerakond. Ka neil on hea süda ja sinised silmad, mis kiikavad igatsevalt teiste omasuguste poole, ja kui neisse silmadesse vaadata, siis polegi nagu hullu, Urr tundub täitsa sümpaatne loom. Aga silmade küljes on pea, pea all kere ja kere all pilkaselt pime kõhualune. See lohiseb kõikjale kaasa, kustutab laternad ja peletab eemale võimalikud sõbrad.
Praegu on see Urr tänu ilusatele silmadele ja naeratavale näole koguni valitsusse pääsenud ja tema partnerid üritavad kramplikult pilku mitte vööst allapoole langetada, sest seal all voogab pimedus endise hooga. Seal ajab oma tumedaid asju korruptiivne linnavalitsus, neelavad valgust Kremli-meelsed ja lohiseb kaasa hiiglaslik minevikutaak nagu grandioosne tagumik, mis matab enda alla kõik elava.
Kahju on Urrist ja kahju on ka Keskerakonna ülemisest osast, mis nii väga igatseb valgust. Midagi pole parata, ilusad silmad ja naeratav suu ei saa eksisteerida ilma ülejäänud kereta ja kui keegi võtaks kätte ning üritaks otsustava hoobiga selle tohutu suure, kõike lömastava ja külmutava tagumiku maha raiuda, siis sulguksid paratamatult ka silmad ja suu.
Muidugi, Keskerakond pole ainus Urr. Enamik erakondi koosneb valguse poole liikuvast ülaosast ja allpool toimetavast kerest, mis tihtipeale ülemise poole head plaanid oma omakasupüüdlikkuse ja alatusega nulliks muudab. Ja veelgi laiemalt võttes on see vastuolu omane igale inimesele eraldi. Selle nädala Eesti Ekspress kirjutas mitmest avaliku elu tegelasest, kelle eetilistele sõnavõttudele vastandub mitte nii väga eetiline käitumine isiklikus maksupoliitikas. Mis seegi muud on kui Urri sündroom: silmad ja mõistus otsivad siiralt valgust, aga tagumik lohiseb omasoodu. See häda on üleüldine. Kui on selgunud, et ma pole FIE ega OÜ ja tehtud töö eest mingit arvet esitada ei saa, on minultki mitu korda jahmunult küsitud: „Aga siis peab ju tulumaksu maksma?” Millele mina vastan, et jah, muidugi! Seepeale vaadatakse mind nagu lolli.
