Juhtkiri: paneme rände Eesti kasuks tööle
Värske inimarengu aruanne ütleb, et Eesti on astunud uude rändeajastusse: üha rohkem eestlasi on kolinud välismaale, üha rohkem muu taustaga inimesi tuleb Eestisse ja üha tavalisemaks muutuvad need, kes on korraga seotud mitme riigiga. Näiteks nn Kalevipojad, kes töötavad Soomes, aga kelle pere on Eestis.
Sisse- ja väljaränne on fakt – see on ja jääb, kuniks püsib vaba maailm ja vaba ühiskond, sealhulgas Euroopa Liit. Seepärast peab ka Eesti uute oludega kohanema. Rändeajastul võidavad ühiskonnad, kes suudavad edukalt maandada migratsiooniga kaasnevaid riske ja panevad rände enda kasuks tööle.
Soomes Kalevipojaks käimisest võiks ideaalis sündida kolmikvõit: Eesti saab elanikele tööd ja raha, Soome saab hea töötaja, tegelemata sisserände ja lõimimisega, ning Kalevipoeg saab parema palga ja uusi kogemusi. Samasugune kolmikvõit võiks sündida Ukrainast Eestisse saabunud nn ida-Kalevipoegadest.
Kuigi Eestisse sisseränne ületas 2015. aastal väljarännet, näitavad inimarengu aruande koostajate arvutused, et tuhandepealisest aastasest kasvust jääb väheks. Praeguse sündimuse jätkudes (1,6–1,7 last naise kohta) peaks meile käesoleva sajandi jooksul sisserändega lisanduma 440 000 inimest, kui soovime Eesti elanike arvu säilitada. Arvud on karmid, kuid ausad. Tõsi, osa sisserändajaid on tõenäoliselt välismaalt naasvad eestlased, samuti võiks miinust leevendada suurem sündimus.
Tõenäoliselt pole kellelegi üllatus, et Eesti ühiskonna proovikivi on elanikkonna vananemine ja struktuurne tööjõupuudus. Tuleb mõista tööandjate soovi rohkem võõrtööjõudu värvata: kui tööandjatel läheb halvasti, läheb halvasti kogu ühiskonnal.
Mõistame aga ka paljude eestimaalaste pelgust sisserändajate ees. Tõsi on, et rännet tuleb juhtida nutikalt ja sisserändajate riiki lubamise puhul tuleks eelistada oskustööjõudu. Kui me võtame palju madalapalgalisi lihttöödele ega tegele lõimimisega, kuhjuvad sotsiaalprobleemid, mida pole kellelegi tarvis. Õnneks on meil abiks lääne kogemus, millest õppida. Näiteks Kanadas hinnatakse enne riiki lubamist sisserändajate lõimumisvõimet, millist lähenemist võiks katsetada ka Eestis.
Eesti ei saa rändeküsimuses pead liiva alla peita, vajame riiklikku rändestrateegiat.
