Viimasel kahel aastakümnel oleme ära harjunud praeguse tulumaksusüsteemiga, mistõttu ei saa pahaks panna, et sellised olulised muudatused nagu panditulumaks (mis hakkab tõenäoliselt kandma nime „kasumi laenudena väljaviimise takistamine” vmt) ja „avansiline tulumaks” (krediidiasutused hakkavad 2018. aastast eelmises kvartalis teenitud kasumilt tulumaksu tegema avansilisi makseid määraga 14% – toim) tekitavad omajagu vastukaja. Meie ettevõtjad on harjunud läbipaistva ja lihtsa maksusüsteemiga, kus tulumaksu tasutakse üksnes kasumi jaotamisel. Panditulumaksu (või selle modifitseeritud versiooni) ja avansilise tulumaksu kehtestamise korral tekib Eestisse aga kolm tulumaksusüsteemi: panditulumaks, avansiline tulumaks ja praegune süsteem. Ehk korralik puder ja kapsad.

Eestisse tuleb kolm tulumaksusüsteemi: panditulumaks, avansiline tulumaks ja praegune tulumaks. Korralik puder ja kapsad.

Lugedes tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja, jääb eelkõige silma soov maksustada püsivamalt ettevõtete kasumit. Kuigi panditulumaksu (või mõne selle alternatiivi) kehtestamise põhjuseks tuuakse soov võidelda kontsernisiseste laenude kaudu kasumi väljaviimise vastu, siis arvestades uue valitsuskoalitsiooni suuri plaane (jäägu nende mõistlikkus igaühe enda otsustada), mis nõuavad olulist lisaraha riigieelarvesse, ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et panditulumaks kannab muu hulgas eesmärki tuua riigikassasse tuleviku kulul kiiret raha.

Milleks muuta olemasolev läbipaistev ja lihtne süsteem segaseks? Kui eesmärk on maksustada püsivalt äriühingute kasumeid, siis miks mitte hakata seda igal aastal ka tegema, minnes tagasi traditsioonilisele tulumaksusüsteemile. Kui suutsime pea 20 aastat tagasi välja mõelda uue innovaatilise maksusüsteemi, siis miks ei võiks me ka nüüd seda teha, kombineerides läbipaistvuse ja lihtsuse iga-aastase kasumi maksustamisega, mis kehtiks kõigile ühte moodi?

Kokkuvõttes ei ole asi niivõrd ühe või teise süsteemi eelistamises, kuivõrd selles, et maksumaksjate soov on stabiilne maksukeskkond, mida ei muudetaks iga kord, kui vahetub valitsus või mõne partei juht.