Sotsioloog: karistusseadustiku täiendustest hoolimata jääb oht, et seksuaalsest ahistamisest saame jätkuvalt aru müütide tasandil

Eesti täiendab karistusseadustikku, et oleks võimalik ratifitseerida Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon ehk Istanbuli konventsioon.

Istanbuli konventsioon peab naistevastaseks vägivallaks kõiki soolise vägivalla akte, mille tulemusena tekitatakse või võidakse tekitada naisele füüsilisi, seksuaalseid, psühholoogilisi või majanduslikke kahjusid või kannatusi, sealhulgas selliste aktidega ähvardamist, sundi või omavolilist vabadusest ilmajätmist sõltumata sellest, kas see leiab aset avalikult või eraelus.

Konventsioon ei ole olnud mõistete lähemal avamisel järjekindel, samuti jätab mõnel juhul lahti vägivalla tõkestamise meetmed. Näiteks defineerib psüühilise vägivalla, kuid ei tee seda majandusliku vägivalla osas. Seksuaalse ahistamise osas ütleb konventsioon, et selle esinemisel rakendakse kriminaal- või muid õiguslikke karistusi.

Justiitsministeerium ja prokuratuur on väljendanud vastuseisu

Vaidlus seksuaalse ahistamise paragrahvi karistusseadustikku sissetoomise osas algas 15. märtsil 2017 Riigikogu täiskogu istungil, kui Liisa Oviir tegi sellekohase ettepaneku. Pärast mitmeid arutelusid ja ettepanekutega tutvumisi otsustati 11. mail Riigikogu õiguskomisjonis, et kehaline seksuaalne ahistamine tuleb väärteona karistusseadustikku sisse ja neid juhtumeid hakkab menetlema politsei. See oli kompromissotsus.

Justiitsministeerium ja prokuratuur olnud mitmetes seisukohavõttudes väljendanud vastuseisu uute seadusesätete osas, eriti mis puudutavad vaimset vägivalda, sest väidetavalt võimaldavad olemasoleva karistusseadustiku mitmed artiklid käsitleda konventsioonis nõutud naistevastase vägivalla vorme. Usutakse, et kohtupraktikas toimub olemasolevate seadussätete mõistete põhjalikum sisustamine.

Kavandatavas karistusseadustiku muutmise redaktsioonis mõistetakse seksuaalse ahistamise all teise inimese tahte vastase ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalise seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust.

See on väärtegu, mille eest võib karistada trahviga kuni 300 päevamäära ulatuses või määrata aresti. Võimalik on ka kehaline seksuaalne väärkohtlemine juriidilise isiku poolt ning sel puhul on karistuseks rahatrahv kuni 2000 eurot. Positiivne on see, et seksuaalset ahistamist ei piirata ainult töökeskkonnas toimuvaga, kahetsusväärne on selle kvalifitseerimine vaid väärteoks.

Istanbuli konvenstioonis on seksuaalse ahistamise all mõistetud seksuaalse alatooniga soovimatuks peetavat verbaalset või füüsilist käitumist, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine.

Siin on kaks probleemi. Esiteks mõistetakse seksuaalset ahistamist ainult füüsilise vägivallana. Karistusseadustikku kavatsetava muudatuse osas jäädi Riigikogu õiguskomisjonis positsioonile, et seksuaalne ahistamine on kehalise iseloomuga tegevus, jäeti kõrvale verbaalne ja mitteverbaalne mittesoovitud seksuaalse alatooniga käitumine, mida konventsioon soovitab. Seaduse loojad usuvad, et korduvate suuliste seksuaalse alatooniga märkuste korral on võimalik rakendada ahistava jälitamise paragrahvi.

Kannatunu puudub

Teiseks, seksuaalset ahistamist nähakse seadusandja silmis vaid väärteona, mida menetleb kohtuväliselt politsei. Politsei võib kasutada erinevaid väärteomenetlemise viise, ka mitut edasikaebamist mittevõimaldavat menetlusviisi. Üldmenetluse tulemusena koostab politsei väärteoprokolli, langetab kas otsuse või lõpetab menetluse määrusega, edasi saab kaevata menetlemise lõpetamise otsust. Väärteiomenetluses ei ole kannatanu mõistet, on väärteo tunnistaja.

Kannatanul praktiliselt puudub väärteomenetluses sõnaõigus, tema on väärteokirjelduse esitanud seletuskirjas. Väärteomenetluse käigus küsitletakse kahtlustatavat ja tunnistajat või tunnistajaid. Võib esineda juhtumeid, kus pärast väärteo kohta politseile avalduse ja seletuskirja esitanud isikut ei küsitletagi.

Kohtumenetluse käigus saavad osapooled kõikide dokumentide ja protokollidega tutvuda. Väärteomenetluses ei saa tunnistaja (kannatanu) toimikuga tutvuda. Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 6 sätestab, et tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu, menetlustulemuste ning menetlustoimingu protokolli kohta avaldusi ainult menetlusosaline isik s.o menetlusalune isik või tema kaitsja. Väärteomenetluse käigus ei toimu õigusmõistete arendamist ja on oht, et seksuaalsest ahistamisest saame jätkuvalt aru müütide tasandil.

Müüdid seksuaalse ahistamise kohta:

• Seksuaalne ahistamine on asjade loomulik käik, mistõttu ohvrid peaksid sellega ise toime tulema. See kui keegi ei „mõista nalja“ või „reageerib üle“, on tema enda probleem.
  
• Kui naine ise käitub korralikult, ei hakka teda keegi ahistama. Naised ise kutsuvad ahistamist esile oma vastava riietuse või väljakutsuvate käitumismaneeridega.
  
• Seksuaalne ahistamine mõju ja tagajärjed on ohvri jaoks triviaalsed ja ebaolulised.
• Tegelikult naised naudivad seda, kui neid seksuaalselt ahistatakse. See, et see neile ei meeldi, on vaid näitemäng.
• Kui ahistamist ja ahistajat piisavalt ignoreerida, siis see lõppeb.
• Viinamarjad on hapud. Seksuaalses ahistamises hakatakse meesterahvast süüdistama siis, kui suhe kolleegiga on läinud „hapuks“.
• Seksuaalset ahistamist esineb nii harva, mistõttu tegu on lihtsalt halva juhusega.
• Ahistamise ohver lõikab ahistamisest tegelikult ka ise kasu.

Allikas: Belknap ja Erez (1997), viidatud Praxis (2014: 18) kaudu.