Mart Niineste kolumn: loodusvarade kulutamisega endale kõhu peale papirasva kasvatamine on mugavustsoonis oleva mõttelaisa ettevõtlikkuse musternäidis
Tahame paremini, kuid välja kukub nagu alati. Me justkui ei taju seda ühte ning ainukest Eestit tervikuna, vastastikmõjude puntrana. Rääkimata sellest, et suudaksime, peale välis- ja kaitsepoliitika, midagi kestmiseks vajalikku väärtuspõhiselt päevapoliitikaülesena paika panna.
Laeme internetti 101 kaunist rabafotot, näitame maailmale oma kaunist parkmetsaks taandamata loodust, kasutame oma sümbolina oksendavaks siiliks stiliseeritud rändrahnu ja kulutame selleks kõigeks hästi palju raha. Loome näilise meie Eesti, nagu me seda ette kujutame.
Vormi sisuga täimiseks nõuame üleriigilise seadusandliku- ja täitevvõimu tasemel prügi sorteerimist, keelame kilekotid kauplusekassades. Loomatsirkused ja karusnahakasvandused seisavad perroonil, et sõita järgmise rongiga ajaloo prügikasti.
Samal ajal ning tasandil näeme loodust ka pelgalt grupi seltsimeeste ärihuvide toitjana. Kuid selle asemel, et allutada omakasust lähtuv ettevõtjatena mõttelaisk vähemus ühishuvile, teeme nende survel ringi hoopis metsaseadust või vaatame ümber põlevkivi kaevandamise mahte.
Jätame jutud järeltulijaile jäävatest raiesmikest ning magusatest metsmaasikatest hästimakstud suhtekorraldajatele. Kuigi kaasaegne metsalõikurkombain nõuab kangide külge taibukat tüüpi, ei loo raiemahtude suurendamine ning raievanuste alandamine nutikaid tulevikutöökohti.
Teadlaste jutt ei lähe korda
Tegemist on aeglaselt taastuva ning osalt ka taastumatu ressursi ammendamisega ennaktempos. Mis siis, et oleme justkui jõudnud kokkuleppele, et selle olemasolu, tema loomulikul kujul, teeb meid üleilmses pikemas plaanis eriliseks.
Et kusagil on mingisugused teadlased oma seisukohtadega, mis ei lähtu ainult silmailust ega rahahimust, läheb meile korda veelgi vähem. Rääkimata seisukohtade sisust.
Siin ongi vaja põhimõttelist väärtushinnangut, et kelle äriplaan näeb ette loodusvarade kulutamist nende saagimise või kaevandamise teel, monofunktsionaalset loomapiinamist karusnahafarmi või haiakvaariumi kujul või odaval tööjõul toimivat allhanketootmist, pole ettevõtjana enam tõsiseltvõetav. Tee, mis tõi meid siia, viib edasi Nauru saarele. Keskealine valge mees, kelle kätte on koondunud kodumaine kapital, võiks teada, et arenenud ning arengumaid eristab muuhulgas see, kui palju lasevad võõrkapital ja kohalik tööstus liugu looduse peal. Või peame tõesti jäämagi elama kaasa kogukondade ja kapitali võitlusele ning nentima, et igal oinal oma fosforiidisõda?
Neoliberalism soosib ohvrit süüdlase rolli panevaid eneseabiloosungeid nagu „hakka ettevõtjaks“, „ära hädalda“, „laisk oled“, „mõtle midagi välja“, „mugavustsoon teeb laisaks“ ja nii edasi. Meil nimetatakse nende pildumist ka sotsiaalprobleemide lahendamiseks.
Samas võib ju täpselt samu loosungeid kasutada majanduse elavdamiseks. Sest mis see loodusvarade kulutamisega endale kõhu peale papirasva kasvatamine ikka muud on kui mugavustsoonis oleva mõttelaisa olevuse ettevõtlikkuse musternäidis? Kui mõni looduskaitseseadus torgib, siis ei maksa hädaldada ja lobistada, vaid olla päriselt ettevõtlik, et tulla siin niigi tühjaks lüpstud ja üha saastuval planeedil mõne parema äriplaani peale. Eneseväärikuse küsimus, vist palju palutud.
