Heimar Lenk: täna on sundüürnike leinapäev

Homme 14. juunil tähistab eesti rahvas stalinliku küüditamise aastapäeva, aga täna süütavad küünla tuhanded sundüürnikud, mälestades oma kodu, mille võtsid neilt omandireformi käigus ära Mart Laari valitsused.

Ülekohtune reform, mille käigus tuhanded üürnike perekonnad kaotasid oma korteri, võeti vastu 13. juunil 1991. ja kestab jätkub tänaseni. Sel nädalal on riigikogus arutusel valitsuskoalitsiooni eelnõu, millega püütakse lahendada ligi neljasaja maja tagastamise küsimus. Keskfraktsiooni esitatud parandusettepanek, millega oleks loodud kodu kaotanud sundüürnike ametlik register, ei saanud IRLi ja sotsiaaldemokraatide toetust.

Lootust annab uue riigihaldusministri Jaak Aabi lubadus see nimekiri siiski luua. Peaminister Jüri Ratas kinnitas keskfraktsioonile veel eile, et omandireformi ülekohtu lahendamise küsimus jääb erakonna prioriteediks. Juba ongi tööd alustanud valitsuskomisjon, mille eesmärgiks pandi omandireformi tulemuste analüüs.

Selle aasta alguses andis Eesti Üürnike Liit riigikogu esimehele Eiki Nestorile viie tuhande üürniku allkirja, nõudmaks reformi käigus tehtud ülekohtu heastamist. Et riik maksaks üürnikele tagasi selle raha, mis kulus välja tõstetuil uue elamispinna muretsemiseks. Küsimust arutas hiljuti ka parlamendi majanduskomisjon, kuid konkreetset otsust üürnike olukorra lahendamiseks seal ei tehtud.

Üürnike liidu andmeil kannatas omandireform all umbes 100 000 inimest. Eesti riik laskis nad korterist välja tõsta, otse tänavale ajada ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohutust neid õnnetuid aidata.

Töötades aastaid ajakirjanikuna, käisin palju kordi tagastatud majast tänavale aetud perekondi filmimas ja intervjueerimas. Neil polnud kuhugi minna. Tavaliselt päästsid olukorra sugulased, kes kodu kaotanud ajutiselt oma katuse alla võtsid. Tallinnas Sepa tänaval nägin oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati ekskavaatoriga tagastatud maja lammutama, kontrollimata, kas üürnikud on sealt juba lahkunud. Aga nad polnud. Variseva maja alt tormas välja kaks meeleheitel perekonda. Vaid õnnelik juhus päästis nad surmast.

Mida sundüürnikud tahavad? Mitte midagi rohkemat, kui vaid õiglust. Seda, et Eesti riik, kelle seaduste põhjal nad vanast kodust välja aeti, neile ka uue kodu asemele annaks või siis tasuks uue kodu muretsemisega seotud kulud. Seadus ütleb, et omandireformi käigus ei tohi tekkida uut ülekohut. Veerand sajandi jooksul pole Eesti riik seda seadust täitnud. Nüüd on üürnike lootus Keskerakonna juhitaval valitsusel. Kahekümne viie aasta jooksul on kõigis Keskerakonna valimisplatvormides sees olnud sundüürnike abistamise lubadus. Nüüd, kus erakond on valitsuse juhtiv partei, oodatakse ka lubaduste ellu viimist.

Küsimus kujuneb eriti teravaks kohalike valimiste eel Tallinnas, kus elab sundüürnikke kõige rohkem ja kes siiani on hääletanud Keskerakonna poolt. Nüüd oleneb hääle andmise sellest, kas Tallinna valimisplatvormis on keskerakondlastel sundüürnike probleemi lahendamise lubadus sees või mitte.