Sots värskest Uberi eelnõust: alguses olime edevad, aga täna tunnistame, et päristaksojuhtidel oli õigus
Üheltpoolt toob selline suur tähelepanu esile teatud edevuse, et olla üks esimesi, kes suudab teema lahendada kõiki osapooli rahuldavalt. Kuidas panna kokku vana teenindusmajanduse üks lipulaevu taksoteenus hoopis erinevama ja paindlikuma tööjõu ja tööaja käsitlusi sisaldava jagamismajanduse uute põhimõtetega.
Eks see edevus tähendas ka seda, et eelnõu algatajatest Riigikogu liikmed püüdsid esialgu leida hästi lihtsaid lahendusi. Seda olukorda kirjeldab kõige paremini eelnõu esimene variant, kus muudeti ühistranspordiseadust lisades sinna kokkuleppeveo, väites kramplikult, et see ei ole ühistransport. Püüdsime piltlikult öeldes teha selgeks, et see, kes aias pikkade kõrvade ja tuttsabaga hüppab ja porgandeid sööb, ei ole jänes….kuigi ta niimoodi välja näeb. Loomuliku reaktsioonina järgnesid petitsioonid taksoteenuse osutajatelt. Täna tunnistame, et neil oli õigus.
Lõplik variant – mis sai kolmapäeval seaduseks – on aga üks paremini arutletud eelnõusid, kus on leitud kompromissid nii Riigikogu üleselt kui ka kõigi taksoteenuse osutajatega. Lahendus liberaliseerib kogu taksoteenuse turu ja toob sisse uued innovaatilised elemendid taksoturu korrastamisse.
Ruumi on kõigile
Vaidluste lõpptulemusena selgus, et ongi olemas ruumi nii osaajalistele ning elektroonilisi platvorme ja distantsi mõõtmist kasutavatele teenuse osutajatele nagu samuti traditsioonilisele plafooni ja taksomeetriga taksole. Uus suudab koos eksisteerida vana ja traditsioonilisega – see on seaduse peamine võit. See võiks olla eeskuju ka teistele lahendustele erinevates valdkondades. Ja sarnaseid olukordi kogeme paratamatult veel, sest maailm muutub kiiremini kui oskame täna prognoosida.
Kolm päeva tagasi vedasin kihla innovatsiooniusku mehega, kes väitis, et mis te selle Uberiga jamate, sest hiljemalt seitsme aasta pärast on 30% Eesti taksoturust isesõitvate autode käes ja juhte pole üldse vaja. Tõsi, mina olin skeptilisem, aga kui aus olla, siis mul ei oleks sellise kihlveokaotuse vastu midagi, kui areng oleks kiirem meie oskusest seda ette näha.
Probleem ei ole muidugi mitte muutumises kui sellises, vaid ühiskondlikuks proovikiviks on muutuste kasvav kiirus ning meie oskus ja julgus selle kõigega toime tulla.
Uued väljakutsed tulekul
Jevgeni Ossinovski meenutas sotside üldkogu kõnes, et kui aastani 1900 kahekordistus inimteadmine umbes sajandi jooksul, siis 20. sajandi keskpaigaks juba iga 25 aastaga. Tänaseks kahekordistub info hulk kord aastas ning lähiaastatel toob „asjade internet“ kaasa globaalse info kahekordistumise iga 12 tunni tagant. Sellist olukorda ei ole mitte kunagi inimajaloos olnud ning maailm ei oska sellega toime tulla. Me ei suuda hoomata protsesside sügavamat tähendust ega eristada usaldusväärset infot sihilikust valest.
Kümme aastat tagasi kuulasime autos raadiot, et saada teada ees olevatest ummikutest. Täna kasutame selleks äppi, mis toob meieni reaalajas teiste liiklejate mobiiltelefonide liikumiskiiruse igal teelõigul.
Peale igapäevase eluolu mõjutab tehnoloogia areng ja üleilmastumine ka majandust. Majandus mõjutab omakorda inimeste tööd. Digimajanduse areng kaotab igal aastal maailmas miljoneid töökohti. Isesõitvad veokid võivad vabastada Euroopas lähitulevikus miljoneid autojuhte. Ja see on järgmise kümnendi, mitte sajandi küsimus.
Just niisugustele keeruliste väljakutsetega pistabki rinda kolmapäeval riigikogus vastu võetud nn Uberi seadus. Aga see on üks esimesi pääsukesi, mis püüab kokku panna vana ja uue majanduse. Ja saab sellega hakkama, saab hakkama paremal moel kui on suudetud mujal Euroopas. Me võime enda üle olla uhked.
