Alatalu: Helmut Kohl oli mees, kes ühendas Saksamaa, tegi maailmasõjast ajaloo kõigile ja ei jõudnudki ise Eestisse
Helmut Kohl 1930-2017 in memoriam.
Kantsler Helmut Kohl oli tõeline poliitika-saurus, kelle massiivne kuju (pikkus 193 cm) tegi ilma Saksamaa poliitikas ammu enne tema saamist kantsleriks, kelleks ta jäi rekordiliselt kauaks – 1982-98. Nagu teada, mahub selle aja sisse jõuline pööre lääneriikide ja NSVL suhetes, mis viis viimase krahhini, Saksamaa taasühendamiseni ja külma sõja lõppemisele ja tänase Euroopa Liidu ülesehitamise alustamisele.
Poliitika suurmeister
Tegu oli suure poliitika suurmeistriga, kelle puhul tuleb kahetseda seda, et ta võinuks võita veel ühed valimised – nüüd saab vaid mõtiskleda selle üle, kui Kohl oleks ka saanud osaleda 1998.-2003. aasta pöördelistes sündmustes?! Aga ajalugu on juba kord selline, et sulle antakse OMA AEG ja seda ta kujundas kohe kõvasti. Ka Eesti kasuks.
Kohli võimuletulek oli paras poliitiline nipp – sotsiaaldemokraatliku kantsleri Helmut Schmidti (174 cm) koalitsiooni noorem partner – vabade demokraatide juht Hans-Dietrich Genscheri ei rahuldanud formaalselt bossi majanduspoliitika ja nii sündiski uus diil kristlike demokraatide juhi Helmut Kohliga. Elik – võimuvahetus toimus Bundestagis partneri lihtsa väljavahetamise teel. Tegelikult tähendas raskema Helmuti mängu tulek kardinaalset lisa Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri vallandatud Nõukogude Liidu sõjalise surumise poliitikat – Lääne-Saksamaa otsus USA tiibrakettide vastuvõtmiseks hakkas tööle just siis, kui Moskva viimane vanurjuht hingusele läks ja noorematel eesotsas Gorbachoviga avanes võimalus ise otsustada, millise hinnaga ja kuidas edasi.
Kohli algaastate teiseks välispoliitiliseks suurkäiguks oli kindlasti kokkulepe Prantsuse sotsialistist presidendi Francois Mitterrandiga septembris 1984 Verdunis (esimese maailmasõja tuntud lahingupaik) kahe rahva ajalooliseks leppimiseks. Järgnes Kohli visiit Valgesse Majja ja seal toimunud kõneluste mõjul sündis 5. mail 1985 veelgi kõnekam mineviku ületamise hetk – Teises maailmasõjas saavutatud võidu 40. aastapäeva pidustustel saabunud USA president Reagan külastas nii Bergen-Belseni koonduslaagrit kui ka Saksa sõjakalmistut Bitburgis. Valvsad kodanikud oli viimase külastamisega ühenduses jõudnud tuvastada, et 2000 sinna maetu hulgas on ka 49 Waffen SS võitlejat, ent Reaganil oli ajalooline sõnum valmis – „Nad olid ka natsismi ohvrid. Nende keskmine vanus oli 18, mis tähendas, et nad pidid kandma Saksa mundrit ja viima ellu natside inimvaenulikke soove.“
Saksamaade ühendamine
Kohli kolmanda vägiteona nimetaks kahe Saksamaa ühendamist, mis toimus ajaloolises plaanis imekähku – 9. veebruaril 1990 käis Kohl Moskvas Gorbachovi „ärarääkimas“, 31. augustil 1990 allkirjastati ühinemisleping ja 3. oktoobril oli ühinenud Saksamaa taas olemas. Mida see tegelikkuses tähendas, tasub manada silmade ette – riigi põhiosa on NATOs, teises osas on veel eksisteeriva Varssavi lepinguorganisatsiooni ja NSV Liidu väed (mis lahkuvad sealt alles 1994. aastaks!).
Riikide majanduste ja rahade „ühendamine“ muutis Saksamaa tundidega maailma kuumimaks äri- aga ka inimeste vaheliste suhete loomise paigaks. Ühendamisega kaasnes ka punkti panek mitmele leheküljele ajaloos – 1990 tunnustas ühinenud Saksamaa oma idapiiri Poolaga ja 1993 ka Tsehhi Vabariigiga.
Neljandana tuleks nüüd öelda, et Kohli idapoliitika keskendus nn. Vysegradi riikidele (Poola, Tsehhi, Slovakkia, Ungari) ja Venemaale, mille tipuks tuleb lugeda Venemaa presidendi Jeltsini ja Prantsuse presidendi Jacques Chiraci algatatud troika poliitikat, sest sinna kutsuti ka Helmut Kohl ja see Euroopa asjade otsustamiseks mõeldud suurriikide keskus kohtus esimest korda märtsis 1998 Moskvas. Kohlile jäi see ainsaks korraks, ent tema sotsiaaldemokraadist järglase Gerhard Schröderi ajal
sündis selle troika eestvedamisel ja õnnistusel ka NordStream1. Selle selgelt poliitilise projekti järglast Nord Stream2 on aga nüüd hakatud nimetama majanduslikuks projektiks… Mis teha – suurriigid on omaette suurus.
Kui nüüd 1997-98. aastasse tagasi pöörduda, siis tasub mäletada, et Eesti sai esimesena kutse Euroopa Liidu liitumiskõnelustele ja Saksamaa välisministeerium oli esimene suurriiklik instants, kes juhtis tähelepanu tekkivale geopoliitilisele ebakindlusele Baltikumis. Kaks aastat hiljem see likvideeriti ka Läti ja Leedu kutsumisega kõnelustele. Saksamaa üldine distantsil olemine oli arusaadav – 1997.a. teisel poolel käis ettevalmistus USA-Balti harta sõlmimiseks, mis jaanuaris 1998 sai teoks. Pea samaaegselt tseremooniaga Washingtonis toimus Riias Balti mere maade nõukogu tippkohtumine, millele (ja mitte visiidile Lätti) saabus ka kantsler Kohl. See oli tema ainuke väisang Baltikumi.
Samas võime olla kindlad selles, et Kohli massiivne kuju kõrgus nii sakslasest NATO peasekretäri Manfred Wörneri kiires tulekus Eestisse märtsis 1992 kui ka liiduvabariigi presidendi Richard von Weiszäckeri juulis 1993 toimunud visiidi taga. See, et meie president Lennart Meri tõusis ise mööda lennukitrappi liidupresidenti tervitama (alustas Balti ringreisi Eestist) seletub lihtsalt – Lennarti isa Georg Meri ja Richard von Weiszäckeri isa Ernst, kes oli Saksamaa asevälisminister, sõlmisid 6. aprillil 1940 viimase teada oleva, ent salajase lepingu (täpsemalt protokolli sakslaste ümberasustamise lepingu juurde) kahe valitsuse vahel. Tegu, mis kujundas paljus Georg Meri ja tema pere saatust. Aga isiklikud suhted on poliitikas alati palju tähendanud. 3. oktoobril 1995 kuulutas president Meri baltisakslased esimesteks teise maailmasõja ohvriteks. Lõpetuseks seda, et 1997 kuulutas toonane Saksa välisminister Klaus Kinkel end Balti riikide advokaadiks ja sealtpeale on kolm Balti välisministrit igal aastal saanud kokku oma Saksamaa kolleegiga. Koostööformaat, mille autoriks tuleb julgelt pidada ka Helmut Kohli.
