Jevgeni Krištafovitši ettepanek: kehtestame lehelastele hoopis kodanikupalga
Aasta oli 2014, kui särav kodanik Svetlana Ivnitskaja pakkus välja maksude kaotamise ja kodanikupalga kehtestamise mõtte – 500 eurot igaühele.
Aina enam automatiseeruvas maailmas saab kodanikupalk ehk kunagi reaalsuseks. Tänased 7-19-aastased tõenäoliselt näevadki seda oma silmaga. Minu meelest las harjuvad juba täna: selle asemel, et lehelapsi tööinspektsiooni eest kaitsta, teeksin ettepaneku maksta neile kodanikupalka esialgu 100 eurot suve kohta.
Eestis elab umbes 169 000 last-noort vanuses 7-19 aastat. Maksta neile kõigile 100 eurot kodanikupalka on sama suur väljaminek, kui on vaja Tallinnas tasuta ühistranspordi jaoks. Me ei anna seda raha neile sularahana kätte, vaid hüvitame selle summa ulatuses suvekoolide ja huvialaringide maksumuse.
Mul endal oli lapsena palju erinevaid huvikoole ja -ringe, kus oli isegi suvel nii palju ülesandeid ja tegevusi, et muuks ei jätkunud lihtsalt aega.
Minu esimene töökogemus oli 14-aastasena Raadio 4-s, kus ma tegin suure lõbuga lastesaateid ja sain selle eest vist 500 krooni palka. Olin väga uhke ja õnnelik, et mulle maksti selle eest, mida ma oleksin rõõmuga teinud ka tasuta. Vajadusel oleksin isegi palunud vanemaid maksta selle eest, sest see oli nii lahe! Aga mulle hoopis maksti minu loomingu eest, see oli topeltrõõm ja minu energial ning uutel ideedel ei olnud piire.
Tahan, et iga Eesti lapse elu oleks lill. Laste töötamine peab teenima üksnes pedagoogilisi eesmärke, toetama nende füüsilist ja vaimset arengut ning ideaalis mitte keskenduma raha teenimisele selleks, et ellu jääda. Ma saan aru, et paljulapselised pered elavad tihti vaesuse piiril ja enamik üksikvanemaid ei jõua kinni maksta oma laste baasvajadusi, kui teine vanem ei maksa elatist.
Aga ma ei jäta jonni. Tänased lapsed on see õnnelik põlvkond, kes saab vastuseid kõikidele küsimustele lihtsalt guugeldades. Nad elavad kiiret elu, nad ei pea palju pingutama, nad ei pea oskama tulepuuriga tuld teha, et paljaste kätega tapetud dinosaurust lõkkel küpsetada. Sest aeg on lihtsalt edasi läinud.
Minu vanaema kõige suurem lapsepõlveunistus oli, et emal oleks rohkem raha petrooleumi ostmiseks, et ta saaks õhtuti kauem petrooleumilambi valgel õpikuid lugeda. Aga seesama vanaema andis mulle oma pensioni säästudest paarsada juurde, kui mul oli plaan osta endale minu elus esimene kiire personaalarvuti. Internetiga ja puha! Ta ei ostnud ju mulle petrooliumilampi.
Miks peavad tänapäeva lapsed üldse tegema füüsilist tööd? Millised on pedagoogilised eesmärgid? Kes ja kui rangelt kontrollib, et lapsed end surnuks ei töötaks?
Mina ei taha, et tänapäeva lapsi karastaksid raskused. Vastupidi, olgu nende elu võimalikult õnnelik, maksma selle eest peab riik! Sest tänased õnnelikud lapsed on homme loovad ja nutikad töötajad, head maksumaksjad, kes teevad võimalikult vähe tööd võimalikult suure palga eest ja maksavad kodanikupalka ka meile.