Kadri Tammepuu: riiklike hambaravihüvitiste absurdsus - arstil on vaid üks paar kindaid kolme patsiendi kohta
Esimesest juulist tõusevad hambaravi hüvitised. Esmapilgul väga hea uudis. Näiteks eakate hammaste ravimisse panustab maksumaksja edaspidi üle nelja korra enam - tänaselt 19,18 eurolt 85 euroni aastas pensionäri kohta. Ka iga ravikindlustatud täiskasvanu hambaravi toetatakse 30 euroga aastas, kui inimene sinna omalt poolt sama palju juurde lisab.
Sagedase arstilkäija heameelt uute hüvitiste üle kahandab teadmine, kui palju täna hambaaugu lappimine või uue hamba ülesehitamine tegelikult maksab, aga väidetavalt on täiskasvanute hambaravi hüvitise taastamine mõeldud julgustuseks just neile, kes pole juba aastaid arsti juures käinud.
Nii kiidavad poliitikud suuremaid hüvitiste määrasid ja Haigekassa uut maksmise süsteemi, mis kergendab patsiendil hüvitiste kasutamist. Kahjuks jääb ainult sellest väheks.
Uuenduse kirstunaelaks tunduvad saavat hoopis teenuste hinnad, millega Haigekassa neid hambaarstilt ostab. Loomulikult tuleb püüda kokku leppida maksumaksjale võimalikult soodsad hinnad, aga kui muskleid näidates läheb riik teenusekvaliteedi kallale, on asi halb. Näiteks on hambaaugu parandamise piirhinnast puudu selle kaariesest puhtaks puurimise kulu, mis võimaldab plommipanekut hinnastada 30-40% odavamalt. Neile, kelle hambad on alati terved olnud, võib selgituseks lisada, et see on umbes sama, kui püüda kodus vanale, kohati seinast lahti olevale tapeedile kleepida peale uus ja loota, et tulemus saab hea ja kestab.
Kolm patsienti, ühed kindad
Julgustavalt ei kõla ka hinnakirja metoodika see osa, mis näeb ette, et kolme patsiendi suhu tuleb minna samade kinnaste ja instrumentidega. Täidis tuleb arstil auku viia näpuga, sest vastavate instrumentide kasutamist pole hinnas ette nähtud ja paigaldatud täidist viimistlema ei pea, mis siis, et see segab inimesel edaspidi närimist.
Nii ongi otsustatud Eesti 546-st hambaarstipraksise hulgast enamus Haigekassaga täiskasvanute hambaravi pakkumiseks lepingut mitte sõlmida. Vastasel korral oleks tulemuseks kas ravikvaliteedi oluline halvenemine või oma ettevõtte majandusraskustesse lükkamine.
Vaatasin Haigekassa kodulehelt, et õnneks minu hambaarst ei ole nende umbes 45 hulgas, kes täiskasvanute hambaravi lepingu on sõlminud. Nii ei ole tema juures ette näha ka järjekordade hüppelist pikenemist, mis tekiks, kui hüvitisele lootvad ümbruskonna patsiendid hakkaksid tema juurde valguma. Ja niipalju ma teda tunnen, tean, et ta ei hakkaks tegema kehva lõpptulemusega tööd ega endale ümbrikupalka maksma.
Küll aga paneb tõsiselt muretsema rasedate, väikelaste emade ja sotsiaalselt nõrgemas seisus olevate inimeste olukord, kellest paljud peavad hakkama otsima endale uut hambaarsti ja võib-olla asub see nii kaugel, et uus hüvitis kulub juba sõitude peale. Lisaks pikenevad järsult ooteajad arsti juurde. Nii et selle eest, et ise enam hüvitise avaldust Haigekassasse saatma ei pea, saavad inimesed vastu ebamugavama ja karta on, et ka ebakvaliteetsema teenuse.
Haigekassa kodulehelt saab lugeda, et 2017. aasta kuue kuu põhjal kontrollitakse, kas hambaravi teenuste hinnad on kulupõhised ja vajadusel korrigeeritakse neid. Oleks tõesti huvitav teada, millise nipiga selle töö nüüd tehtud saab ja miks see õigel ajal ei õnnestunud. Oma lähenemisega hoiab Haigekassa sel aastal hambaravi hüvitistele eraldatud 6 lisamiljonist küll kõvasti kokku, aga seda patsientide tervise arvelt. Süsteemi tegelike mõjude hindamisel tuleks siia kõrvale võtta kahjud, mis tekivad rasedate ja teiste suurenenud hambaravi vajadusega patsientide pikematest ravijärjekordadest ning kallimaks minevast ravist.
