Professor "peast rase" skandaalist: kas see on siis progress, kui inimsööja sööb noa ja kahvliga?
Kuigi kõnealune lugu ise ja käesoleva loo pealkiri viitavad esimeses järjekorras moraali, eetika, personali valiku jms küsimustele, siis järgnevas ma neid küsimusi ei puuduta. Jäägu need teistele arvajatele. Mind huvitab kõnealune (väärtus)küsimus eeskätt turvalisuse aspektist. Võiks küsida, et missuguseid mõtte- ja käitumismustreid toodab lihtsustav, sildistav aga ka sisu ja vormi erinevusi heakskiitev mõtteviis.
“Tsiviliseerumisprotsess”, Norbert Eliase opus magnum, on omamoodi käitumisajalugu käsitlev teos, kus tsiviliseerumist esitatakse kui midagi peatumatut ja pidevalt muutuvat ning kus toitumisharjumustel ja - protseduuridel on oma tähtis osa. Võiks küsida, et kuhu paigutuvad siin teise halvustamine ja sildistamine või sisu-vormi eristamine? Samuti seda, et kas inimsööja käitumine on vastuvõetavam, kui ta kasutab söömiseks nuga ja kahvlit?
Sildistamisel justkui polegi tähtsust
Pole kahtlust, et kõnealune nn Urmas Somelari juhtumi esiletõstmine on tegelikult väga tänuväärne ka demokraatia arengu aspektist, sest läbipaistvus on üks ühiskonna arengu aluseelduseid. Koosolekute “lindistamine” viitab ka sellele, et RKASi rutiinsed bürokraatiaprotseduurid ei ole sugugi kõige kehvemas olukorras, sest salvestamine kannab peale koosolekuprotokolli üleskirjutuse lihtsustamise ka just läbipaistvuse eesmärki. Nii ei ole ka mõistlik käesolevat arvamust käsitleda kui hinnangut RKASi juhile, tema tööle või asutusele, vastupidi, niisugusest arvamusest tuleks hoiduda.
Viidatud artikli puhul võiks piirduda sellega, mida on öeldud ja millele see viitab, mitte niivõrd sellele, kes ütleb ja missuguseid viiteid siit võib välja lugeda peale turvalisuse küsimuste.
Artikli autor Kärt Anvelt on esitanud informatsiooni viisil, mis jätab vähe ruumi kujutluseks, et tegemist on pelgalt üksikjuhtumi või ühe organisatsiooni “sisekoosolekul” toimunuga. Küsimuse ulatus on märkimisväärselt suurem, kuigi selle piire ei ole siin võimalik määratleda. Artiklis on justkui neli osalist, kus ühe arvates on sõnakasutus solvav ja silditav (“ikka nii räige”), teise arvates ei saa heaks kiita sõnakasutuse areeni ("See pole saunajutt"), kolmanda arvates on tegemist ebaõnnestunud sõnakasutusega ("selgitasin pikalt ja põhjalikult, mida silmas pean", "ma ei arvagi, et see on õige keelekasutus avalikult esinedes") ning neljanda arvates "on taunitav, et meie töökoosolekute selline info majast väljas oma elu hakkab elama."
Turvalisuse aspektist tuleb tähele panna, et artiklis refereeritud info jätab mulje justkui kannaks tegelik ja võimalik sõnakasutus sisuliselt erinevaid mõttekonstruktsioone ning justkui kellegi nimetamisel (tähistamisel, silditamisel) ei olekski mingit tähtsust.
Pidev ebakindlus kahjustab turvatunnet
Turvalisus - see, kuidas inimene ennast igapäevaelus tunneb - sõltub suuresti sellest, kui suur on tegeliku ja võimaliku tegelikkuse lõhe ühiskonnas. Tegelikkuse all pean silmas eeskätt seda, kuivõrd peame igapäevaselt kaaluma esitatud info ja/või käitumise tegelikkusele vastavuse ja selle varjatud eesmärkide üle (kriitilise mõtlemise aspektist teeme seda ju igapäevaselt niikuinii).
Pidev kaalutlemine on väsitav, kuid turvalisuse aspektist on olulisim rõhutada usaldamatuse aspekti: kui inimene on pidevas ebakindluse olukorras, ta ei tea, mis võib olla tõsi, on usaldamatusest tõusev kahju turvatundele mõõtmatu ulatusega! Tunnetuslik ebakõla ehk kognitiivne dissonants on kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis põhjustab ebamugavustunnet. Sellisel ebamugavustundel on hävitav mõju usaldusele ning seda peavad eriti arvestama avalike ametite pidajad ja avalikus ruumis domineerivad arvajad, sest nende mõju inimeste igapäevasele turvatundele on raske üle hinnata.
Teine ja mitte vähem tähtsam küsimus puudutab silte, mida kõnealuses artiklis on palju ning mis omavad turvalisuses erinevat tähendust: "peast rase", "peast lapsega", "kuri tädi", "lapseootel naiskliendilt", "erakonnakaaslased", "tüüpiline Urmas Somelar", "selline inimene", "riigile kuuluva ettevõtte juhina", "majaväliste inimestega", jne. Kuigi toodud siltidel on turvalisuses erinev tähendus, ei ole neid siin mõtet eraldi arutada.
Sildistatu võtab üle sildiga kaasnevad omadused
Piirdun üldistusega ja märkusega, et sildistamisel ehk kellelegi mingi tähise andmisel, on paljude kriminoloogide arvates turvalisuses väga oluline tähtsus. Sildi andmine tähendab kriminoloogias muuhulgas seda, et sildistatu võtab vähemalt mingis osas üle sildiga kaasnevad omadused ning teised hakkavad sildi kandja puhul sageli nägema esmajärjekorras sildil "kirjas olevat" ning "tegelikud" omadused võivad jääda tahaplaanile.
Näitena võib siin tuua aktiivse koolipoisi, kes saab endale kiiresti "marakrati" sildi ning kui ta satub situatsiooni, kus tema osalus ei ole välistatud, siis ei ole süüdlases küsimust - kes muu, kui "marakratt"!
Silditamine on ka karistuspoliitiliselt oluline, sest "karistatu" sildi andmine võib omakorda tõsta kuritegevust - karistamisel on stigmatiseeriv iseloom, see kitsendab ja kahandab karistatu-silditatu (nt "marakratt") võimalusi võrreldes teistega. Ma ei taha sugugi öelda, et karistama ei peakski, vaid rõhutan karistamise näitel silditamise võimalikke mõjusid.
Nii ei olegi kõnealune artikkel ainult moraalist, vaid ka turvalisusest ning võiksime küsida: kui kaugel me oma tsiviliseerumise protsessis oleme?
