Tanel Ots: nimed graniitkivis on võitjate, mitte kaotajate omad
Tänasel võidupühal mälestatakse eestlasi, kes võitlesid meie riigi eest. Kaitseliidu reservohvitser Tanel Ots arutleb, kas me peaksime neid leinama või on see päev võimalus meil neile austust avaldada.
Nimed graniitkivis. Nemad ei vaja meie leina, meie vajame nende austamise võimalust.
Nimed Vabadussõja mälestusmärgi graniitkivis pole mitte kaotajate, vaid võitjate nimed. Nad kaotasid oma elu, aga võitsid Eesti ajaloo kõige olulisema vastasseisu. Nad võitsid meile võimaluse elada vabal maal ja kõneleda maailma ilusaimat keelt.
Keegi neist ei läinud teadlikult surema. Nad soovisid elada. Elada Eestis, mille tulevikku sugugi kõik ei suutnud selles ebavõrdses sõjas uskuda. Eestis, millist nad tegelikult ette ei kujutanud, sest vabast rahvariigist oli üsna üürikene kogemus, ka naabermaades polnud teisiti. Mind on painanud küsimus, millest nad unistasid või millele lootsid, viletsate relvadega Vene riigi armeele vastu joostes. Suurt ohvrit tuua saab millegi eest, mille erilist olemist sa oled tunda saanud ja oled selle eest valmis riskima või väga kõrget hinda maksma. Aga meie Eestist ei olnud ju veel olulist kogemust, olid pigem unistused. Ma ei jätkaks seda mõttekäiku suunas, kas äkki nii ongi lihtsam, kus suurem pettumus ja ebaõigluse valu oma riigis veel olemata. Vapside kurba saatust meenutades võib arvata, et paljude võitlejate jaoks seda ideaalriiki ei sündinudki päriselt. Ometi olid tuhanded valmis andma oma elu. Vaatamata kõigele. See saab olla hoiak ka täna. Lahutada kõik, mille suhtes oleme haiget saanud Eestist, mis on ainus ja tingimusteta kallis.
Mille eest mina olen valmis elu andma? Aga sina? Sõbrad, see pole küsimus surmapõlgurluses või võimest olla vahel hirmust üle. See on küsimus tõeliste väärtuste järele, mille nimel on mõtet elada. Küsimus surmast on alati kõnelemine elust. Kas sinu jaoks on olemas aateid ja väärtusi, mille nimel vajadusel surmaga silmitsi seista? Midagi väljaspool oma elu kohustusi, lisaks igapäevasele hakkamasaamisele ja heaolu ja korra loomisele. Võidupühal päris nimedaga ausamba ees seista tähendab küsida tõsiseid küsimusi, see on rituaali süda, lihtsalt lille ja küünla panemisest ei piisa. Seepärast küsi endalt, kas mul on mõtet elada, kui mul pole midagi, mille nimel surra. Ei, ära mõtle liiga suurte ja abstraktsete asjade peale, ka relvaga kodumaad kaitsma minek ei ole otsus, millele inimene peaks iga päev mõtlema. Küsimus on palju väiksemates ja argistes hoiakutes. Kas sul on, mille üle tunned siirast rõõmu, lõputut uhkust, mille juures oled valmis tasu küsimata panustama, mille kordaminekut saad tänuga jälgida. Kui see rõõm ja tänu on igapäevaselt seotud sinu maa ja rahvaga, siis pole raske ka relv käes eluga riskida, sest sul on olnud, mille nimel elada.
Endale küsimuste esitamine võib aga minna veel raskemaks. Kas minust on üldse niipalju tolku, et minu ohverdatud elu midagi tähendaks. Seda oskab laps juba väga väiksena, et ta teiste mängust kõrvale lükatuna kibedalt ähvardab, vaatke kui suren ära, aga ta siis nutate. Aga päriselt, kui palju minu elu siis korda läheb? Kui palju on inimsuhteid ja ülesandeid, kus olen asendamatu? Igaühte jääb keegi leinama, aga kui palju on ühel elul ja selle ohverdamise valmisolekul kaalu, et sellega ülepea hoobelda või kaubelda.
Ausamba juures ei käi me pelgalt leinamas. Need, kelle nimed siin kirjas, ei vaja meie leina, rääkimata teeseldud tõsidusest. Kui nimetame oma tegu austuse avaldamiseks, on juba kontekst hoopis teine. Kui küsime oma kohustuse järele, et mina ei oleks põlvkondade ketis nõrgim lüli, siis on veel parem. Tänane rituaal on täidetud, kui uuendame siin oma lepingut Eesti maa ja rahvaga. Lubame seista meie keele, kultuuri ja kõige eest, mis tingimusteta armas ja asendamatu. Vaatamata sellele, et me ei saa alati olla nõus valitsejatega ega suuda igal päeval armastada oma naabrit. Küsimus on alati minus ja minu aates ja valmisolekus. Küsimus on elamisväärses elus, mida on mõtet elu hinnaga kaitsta.
Elagu vaba Eesti!
Tanel Ots
Kaitseliidu reservohvitser, Harju Maleva kaplan
