Margit Adorf: kergema kiiksuga perverte on igal sammul
Nädala alguses ilmus Eesti Päevalehes Kärt Anvelti artikkel, mis rääkis jälgi loo sellest, kuidas ema aitas pedofiilil oma lapsi ära kasutada. Anvelti loos on ka lause, et pedofiilia on muutunud igapäevaseks. Minu isikliku kogemuse põhjal on see kogu aeg olnud igapäevane. See tähendab, et pedofiile on igal sammul. Kõik lood ei lõppe nii võikalt ja jäledalt kui mainitud artiklis kirjeldatu, kuid “süütuid” katsumisi võib laps kogeda elu jooksul rohkem kui korra.
Minuga lapsepõlves küll midagi eriti hirmsat ei juhtunud, kuid kui hakkasin ilmunud artikli valguses järele mõtlema, siis pedofiile ikka jagus. Kui ma veel päris väike olin, siis liikusin enamasti koos oma vanematega ringi, nii et lasteaiaeast on meeles vaid see, kuidas lasteaia värava taga käisid mingid onud piidlemas, üks tahtis tõesti ka kommi pakkuda. Meile, lastele, muidugi räägiti, et ei tohi võõrastega rääkida, võõraga ei tohi kaasa minna, kompvekke ei tohi võõra käest vastu võtta. Ega me ei võtnudki, aga vastik oli ikka. Kasvataja ajas onud minema kui märkas, aga meelde see seik on mulle jäänud.
Ma elasin Tallinnas, Kassisaba rajoonis, see on kesklinna piirkond. Lilleküla raudtjeejaama taga võserikus oli alatasa üks liputaja. Vahepeal koristati ta sealt ära, siis ilmus jälle visa järjekindlusega välja. Kui käisin umbes 2. klassis, vägistati ja tapeti naabertänavas üks tüdruk. Täpselt ei mäleta enam, kui vana ta oli, aga igal juhul põhikooli laps. Pärast seda ei lastud meil kellelgi mõnda aega üksi jala kooli minna. Täiskasvanud koopereerusid ja mõni täiskasvanu, klassikaaslase ema või isa, tuli alati kooli vastu, et oma tänava lapsed koduni saata. Tehti graafik, kes mis päeval saatjaks olla saab. See oli omamoodi põnev ja muidugi hirmus. Meile suurt midagi ei räägitud ju ka, seetõttu hakkasid laste seas levima veel omaette kuuldused, mis ja kuidas. Kurjategija saadi kätte, lõppes ka igapäevane täiskasvanute valve.
Lapse mälestused ühistranspordist
Põhikooli ajal kolisin kesklinnast kaugemale, aga kooli ma ei vahetanud. Seega tuli nüüd hakata bussi ja trammiga kooli sõitma. Ja siis läks lahti. Alatasa oli bussis keegi, kes tahtis katsuda, ennast vastu sind nühkida, mitte niisama, vaid genitaale. Rohkem kui ühe korra on mulle lapsepõlves bussis ja trammis selga roninud mingi kiimas sell, kes oma genitaale kuklasse surub. Need ei olnud juhuslikud möödumised või riivamised. Ei aidanud ka see, kui said istekoha, kord hommikul kooli minnes ei pidanud üks pedofiil paljuks täiskiilutud bussis püksilukk lahti teha ja oma suguelundit lehvitama hakata. Nägin seda akna peegelduselt. Täiskasvanud seisid nagu hall sein, keegi ei teinud märkamagi.
Pikapeale muutusin vilunumaks. Isegi täiskiilutud bussis ei võtnud ma koolikotti seljast. Hakkasin kotis kandma sukavardaid, mis torkasid, kui keegi selga juhtus vajuma. Õppisin selgavajujate eest kõrvale hüppama, ja lõpetuseks, kui olin juba paar aastat vanemaks saanud, siis hakkasin ka käratama: “Ära nühi!” See pani siis ka juba täiskasvanud reageerima ja kiimleja kadus ühistranspordist.
Need olid kõik suvalised anonüümsed perverdid. Võib julgelt väita, et kord paari kuu tagant oli bussis või trammis mõni selline. Üks kord oli pervert ka maaliini bussis, mis oli nii täis, et kõik ei mahtunud istuma. See üritas mind jalgevahelt katsuma hakata, sest arvas, et magan. Tegin silmad lahti ja sisisesin ta peale. Jättis järele. Aga rõve oli ikka pärast seda terve tee tema kõrval sihtpunkti sõita.
Ma mäletan neid juhtumeid. Mäletan seda, et see polnud mingi arusaamatu ühekordne asi. See oli pidev probleem ja ma ei arva, et just mina oleksin olnud mingi eriline perverdimagnet. Küllap katsuti ja nühiti ka teisi lapsi, kes toona samades bussides ja trammides sõitsid. Need polnud ka sellised asjad, et oleks aidanud vanematele rääkimine või politseisse minemine. Vaid siis ehk oleks saanud midagi ette võtta, kui need pervod sealsamas bussis kinni oleks võetud. Ja kui välja arvata see üks liputaja bussis, siis pole ka kindel, et nendega midagi tehtud oleks.
Pedofiilide uued jahimaad
Tänapäeval sõidutatakse lapsi rohkem oma autodega, ühistranspordis on veidi lahedamalt ruumi (minu lapsepõlves oli buss nagu jaapani metroo, inimesi lükati sisse, et uksed kinni mahuks, liikumisruumi polnud üldse). Kuid tänapäeval on internet, mida minu põhikooli päevil, nühkijate tipp-perioodil, veel ei olnud. Pedofiilidel on uued jahimaad.
Enamasti on võikamini lõppevad pedofiiliajuhtumid siiski suguvõsasisesed, lapse ahistajaks, kes selle lapse ka korralikult pihtide vahele saab, on lapse enda sugulane või pereringi kuuluv täiskasvanute täiskasvanud sõber, last ohustavad tema enda lähedased, nagu juhtus ka Anvelti kirjeldatud loos. Siiski ei tasu arvata, et kui teie pereringis midagi nii koledat ei ole juhtunud, et siis teie laps on pedofiilide haardest puutumata jäänud. Kui laps kasutab iseseisvalt ühistransporti või käib järelevalveta internetis, siis on enam kui tõenäoline, et mingi pervert on üritanud talle ligi ajada.
Jaanipäevadel on suguvõsad koos, kõigil pidu, pillerkaar on ka pedofiilidel. Ärge jätke lapsi järelevalveta, hoidke silmad lahti bussis, trammis, rongis, suurtel kontsertidel. Kui laps midagi räägib teie enda sõbra või kaaslase kohta, kes on imelikult käitunud, uskuge last. Need ei ole asjad, mida lapsed niisama oma lõbustamiseks välja mõtlevad. Sageli jäetakse need lood pigem rääkimata, eriti kui asi piirdub bussis selgavajumisega või jaanilõkke ääres põlve katsumisega.
Kergema kiiksuga perverte on igal sammul. Kui nad ka teie last "päriselt" oma haardesse ei saa, siis kahju tekitavad nad ikka. Selliste asjade peale ei saa heatahtlikult öelda, et “onu tegi ainult nalja”. Ei ole naljakas. Kui selline onu on sattunud teie enda seltskonda, siis tuleb ta sealt välja heita. Ka avalikes kohtades võiks rohkem silmi lahti hoida, märgata ja vajadusel sekkuda.
