Juhtkiri: Brüssel tuuakse koju kätte

Euroopa Liidu eesistuja saab olla kord 13,5 aasta jooksul. Eestile peaks see sobima, kuigi meie riigijuhtidele ja -ametnikele tähendab eesistumine suuremat lisakoormust kui mõne suure riigi omadele. Oleme ju mitmel puhul näidanud ennast tubli projektirahvana. Eks ole ka eesistumine ehk EL-i nõukogu juhtimine Eesti seisukohast lihtsalt üks projekt.

Selle projekti hind Eestile on küllaltki täpselt teada: eesistumise eelarve on 75 miljonit eurot, millest enamik kulutatakse Eestis. Kasu ei ole nii täpselt mõõdetav, sest suurem osa sellest on kaudne. Kuigi eesistumisele püütakse anda ka üldrahvalikku dimensiooni, on see ikka peamiselt riigiametnikke puudutav projekt. Eesistumine annab neile Euroopa Liidu institutsioonidega suhtlemise oskust ja kogemusi, millest Eestil edaspidigi kasu võib olla. Küllap õnnestub Eestil nende kuue kuu jooksul edasi viia ka EL-i tasemel otsustamist vajavaid teemasid. Kindlasti turgutab eesistumine Tallinna hotelli-, restorani- jms äri, sest Eestis toimub ligi 200 kohtumist, konverentsi ja visiiti, suur osa neist tavaturismi madalhooajal.

Kardetavasti on sellest üldrahvaliku positiivse elevuse üleval hoidmiseks vähe, aga just sellise elevuse tekkimise korral saaks öelda, et Eesti eesistumine läks tõesti korda. Euroopa Liidu rahvale lähemale toomine oleks ainus, mis õigustaks eesistumist kui juhtimisvormi.

Euroopa Liidu rahvale lähemale toomine oleks ainus, mis õigustaks eesistumist kui juhtimisvormi.

Idee järgi peaks eesistumine lähendama liikmesriikide valitsusasutusi ja EL-i institutsioone, tegema riigiametnikud tuttavaks Brüsseli masinavärgiga ja suurendama riigijuhtide vastutustunnet EL-i ühishuvide edendamise eest. Ent eesistumine mõeldi välja siis, kui EL-il oli veel kuus liikmesriiki ja eesistuda tuli kord kolme aasta jooksul. 27–28 liikmesriigi puhul venib eesistumistevaheline aeg väga pikaks, näiteks Eesti järgmine eesistumine tuleb EL-i praeguse koosseisu ja ülesehituse säilimise korral alles 2031. aastal. EL-i nõukogu juhtimise järjepidevust nõnda ei teki ja tänavu tekkiv ametnike kompetents läheb järgmiseks korraks kaotsi. Pealegi on pool aastat enamiku ettevõetavate asjadega lõpule jõudmiseks liiga lühike aeg.

Seetõttu on eesistumine pigem midagi rituaalilaadset kui riikide liidu juhtimise efektiivne viis. Võib-olla tasuks eesistumist, mida 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga veidi reformiti, veelgi reformida? Igatahes on Eesti ülesanne eelseisval poolaastal kehtivast süsteemist parim välja pigistada – nii rituaalses kui ka pragmaatilises plaanis.