Sirje Potisepp lipumärgist: selleks, et tarbida eestimaiseid tooteid ei pea toidulaud piirduma ainult kilukonservi, peti ja rukkileivaga
Täna räägin lipumärgist. Kaheksa aastat tagasi Toiduliidu loodud lipumärgi eesmärk on, et tarbija oskaks eristada Eesti ettevõtetes toodetud toitu välismaiste konkurentide toodangust. Oma ostuga toetab tarbija neid ettevõtteid, kes maksavad makse Eestis ning annavad tööd Eesti inimestele. Tänaseks on märgi tuntus tarbijate seas kasvanud 75 protsendini.
Tootjad, kes tahavad lisaks rõhutada ka tooraine kohalikkust, toovad selle toiduaine pakendil eraldi esile kui lisaargumendi oma toote eelistamiseks. Sageli kasutatakse selleks pääsukesemärki, mis oli olemas juba enne lipumärgi loomist ja mis näitab, et toote valmistamisel on kasutatud eestimaist toorainet. Seega polnud Toiduliidul kaheksa aastat tagasi mingit vajadust luua samasisulist märgitust.
Ometigi käib mööda Eesti meediat ringi üks veisekasvataja väites, et Toiduliit tegeleb tarbijate tahtliku eksitamisega. Lugesin hämmastusega möödunud nädalal Eesti Päevalehe arvamusloost nagu arvaksid tarbijad, et lipumärgiga toote valmistamiseks on kasutatud ainult kodumaist toorainet. Kas mainitud loomakasvataja arvates on Eesti inimene tõesti nii rumal ja arvab, et näiteks lipumärki kandev Põltsamaa kõrvitsa-mango smuuti astelpajuga sisaldab Eestis kasvatatud mangot? Ometigi ei sea keegi kahtluse alla, et tegemist on eestimaise tootega, mida väga paljud eestimaalased armastavad ning mis on võitnud ka Eesti Parim Toiduaine tootekonkursi kuldmärgi.
Kuna lipumärk on järjest populaarsem ka väljaspool toidutööstust, siis sini-must-valget märki kannavad ka Suva sokid. Kas veisekasvataja arvates eeldab Eesti inimene tõesti, et need sokid on tehtud eestimaist puuvilla kasutades?
Mis on eestimaine ja mis mitte
Toiduliit ei ole tarbijaid kunagi alahinnanud. Lipumärk on loodud tähistamaks tooteid, mille päritolumaa on Eesti. Ka pakendil on selgelt öeldud „toodetud Eestis“. Päritolumaa tähendab nii Eesti kui ka Euroopa õiguse mõistes seda, et toit on toodetud või valmistatud selles riigis. Töötlemata toidu puhul (värske liha, kala, seened, marjad, köögiviljad jne) on päritolumaaks maa, kus toit on kasvanud, juba lisaväärtuse saanud toodete puhul on päritolumaaks maa, kus toit on valmistatud.
Arusaadavalt keerleb kogu diskussioon selle ümber, mis on eestimaine ja mis mitte. Võtame suvalise näite väljaspool toidusektorit. Kas näiteks New Vintage by Kriss ehted on eestimaised hoolimata sellest, et nende valmistamisel kasutatavate kivide puhul ei eelda keegi eestimaist päritolu? Või arutleme, milline on eestimaine mööbel? Või kas maailma parimad Estelon kõlarid, mida toodetakse Eestis, on eestimaised? Kas raamatu puhul, mis on kirjutatud Itaalias elava eestlase poolt, kasutades USA päritolu õunapildiga arvutit ning trükitud Hiinast toodud paberile, on tegemist eesti kirjandusega?
Tulles tagasi toidu juurde – selleks, et tarbida eestimaiseid tooteid ei pea meie toidulaud piirduma ainult kilukonservi, peti ja rukkileivaga. Võin julgelt väita, et Eesti toidutööstuse tootearendus on tipptasemel, kasutades nii kodumaist kui vajadusel sisse toodud toorainet. Olgu selleks siis maitseained, eksootilised viljad või sealiha, mida Eestis lihtsalt ei jätku piisavalt. Tegemist on suurepäraste ja kõrgekvaliteediliste Eesti toodetega, mille üle võime uhkust tunda võrreldes paljude teiste riikidega, kus valdav osa poeletist moodustavad importtooted.
Kvaliteedis järelandmisi ei tehta
Toidutööstuste jaoks on tooraine kvaliteet ülioluline. Samas on ka Eesti tooraine puhul kvaliteedikõikumisi ja see on sageli tunduvalt kallim ning tarbija rahakotile sageli vastuvõetamatu. Kuid isegi siis, kui toote valmistamiseks kasutatakse kas siis eestimaise tooraine puudusel või lähtudes hinnaargumendist, naaberriikide toorainet, ei tehta kvaliteedis järeleandmisi. Mille poolest erineb Eesti tomat 400 km kaugemal kasvanud Läti tomatist? Itaalias näiteks võib kohalik tomat tähendada 800 km kauguselt pärit toorainet. Kui võtta aluseks Austraalia pindala, siis oleks terve Euroopa päritolu tooraine kohalik.
Mõned lipumärgi kritiseerijad on püüdnud levitada sõnumit nagu toit, mille valmistamiseks on kasutatud muuhulgas importtoorainet, ei oleks „oma“. Seda on väga raske mõista neil tuhandetel pühendunud meistritel, kes lähevad igal hommikul tööle mõnda Eesti toidutööstusesse ning teevad tööd selle nimel, et üks või teine lihatoode, leivatoode, köögiviljatoode või muu toiduaine saaks võimalikult hea ja kvaliteetne ning rõõmustaks võimalikult paljusid Eesti inimesi. Kas need tuhanded meistrid on vähem „omad“ kui valitud lihaveisekasvatajad?
Minu hinnangul väärib lipumärki iga toode, millele antakse kõige suurem lisandväärtus Eestis – arendatakse välja toote kontseptsioon, toimub töötlemine ja pakkimine. Neid tooteid eksporditakse kõikjale kui Eesti toitu ja nende müügist saadava tulu pealt laekub märkimisväärne maksutulu ka riigikassasse, millega tehakse omakorda panus Eesti elu edendamisse.
