Eesistumine ei huvita kedagi
Kõige ees pressib remmelgaküsimuse lõpplahendus. „Kogu ajakirjanduse tähelepanu kuulus mulle! Kõik kirjutasid ja rääkisid minust, toimetuste koosolekutel olin peateema!” nõuab ta tähelepanu.
„Mu isa oli hõbepuu ja ema fosforiidisõda! Vend on Rail Balticu vastane liikumine ja õde protest tulevase Emajõe tselluloosivabriku vastu. Ja terve mets mul ainult sugulasi täis, ise olen remmelgas,” praalib ta dünastiaga.
„Tšoo?” lööb selle peale käed puusa Yana Toom. Ta köhatab hääle puhtaks: „Kui tahan, peatub Ratas tallena siin, kui tahan Simsoni ja Repsi minema viin, kui tahan, nööri mööda Karilaid käib!” Oudekki Loone ja Olga Ivanova, kes tegid tema taga seni ainult tantsuliigutusi, laulavad nüüd tausta: „Las ta käib, las ta käib!”
Toom lõpetab laulmise, vaatab üleolevalt remmelgaküsimuse lõpplahenduse peale: „Pole inimest, pole probleemi. Sinu aeg oli eelmisel nädalal, nüüd on minu kord!”
Viimane aga nähvab vastu: „Sina suudad kahte lehte lüüa kõigest eestlased ja venelased, mina tekitasin lõhe ka rahvuste sees!” Yana Toom vaatab Oudekki Loone poole. Olga Ivanova muigab. Seis on endiselt 1 : 1.
„Laske invaliid läbi!” kõlab tagant nõudlik hääl. Seltskond vajub kahte lehte. „Ei austata vana inimest ka enam, kirjutavad partei oma nimele. Ma neile veel teen poliitikat ja triibulised!” toriseb kohtusaalist Vene saatkonna ja haigla kaudu kohale veerenud Edgar Savisaar, süles vihmavari, tooli lükkamas Urmas Sõõrumaa.
„Ootate aga onu surma, et saaks kätte päranduse: auto, maja, suvila… et ta jätaks töö ja juhtimise, asemele tuleks nooremad? Hauatagusest elust olete midagi kuulnud, vä?”
Selle peale jookseb rõkates kohale noorte laulu- ja tantsupidu ning küsib Savisaarelt: „Mina, vä?” Savisaar heldib: „Lapsed, tulge! Onu annab vihmavarju hoida.” Noorte laulu- ja tantsupidu aga teatab, et esindab millenniumipõlvkonda, kelle tööharjumustega tuleb kohaneda vanadel ja mitte vastupidi.
Ja juba lähenevadki Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson, lipsud lõdvad, pintsakud üle õla. „Mu vanaisa oli desertöör, tuleks ausammas püstitada talle, mu vanaisa oli desertöör, tema jälgedes tahan käia ma!” laulavad nad. „Te eksisite aadressiga, punklaulupidu oli ära, mul on nimekiri koos,” teatab Savisaar saabujatele. „Vahet pole, meie reliikvia on vabadus,” jauravad viimased edasi. „Mõisad põlevad, saksad surevad…”
Mispeale kostab kaugemalt järgmiste tulijate sumin, kust eristub: „Mu meelest võiks ta välja visata ja talle peksa anda, lähen annan talle nurga taga peksa!”
Kuid sedapuhku pole ähvardajaks onu Heino, vaid Alina Tubli, olles enne võtnud vanakooli poliitkultuurist tõsise sõõmu õppust. Peaministri nõunik, Keskerakonna noortekogu esimees. Savisaare käed tõmbuvad ümber vihmavarju krampi.
Pinge kasvab. Lõpuks veereb kohale Jüri Ratas ja teatab kass Leopoldina: „Elagem sõbralikult!”
Lähinädalatel on Andrus Kivirähk puhkusel. Teda asendavad eri autorid.
