Juhtkiri: halb suveilm lõi lõõmama Eesti sisu
Võiks ju pikalt arutada, kas laupäeva päevase ametliku tantsuetenduse ärajätmine oli õige otsus või oleks selle asemel pidanud ära jätma hoopis reedese etenduse, kus laste rahvariided läbimärjaks said. Aga milleks? Ärajätmise otsuseta poleks tantsupeolistel olnud põhjust Vabaduse väljakule koguneda. Sündimata oleks jäänud laulu- ja tantsupidude üks eredamaid episoode. Saamata oleks jäänud parim kinnitus, et laulu- ja tantsupidu pole mingi kroonuvärk, vaid sündmus, mille loomises tuhanded noored ja lapsed tõesti tahavad kaasa lüüa.
Vabaduse väljaku pidu näitas sedagi, et Eesti ikka ei ole muutunud päris jäigaks käskude-keeldude ühiskonnaks, kus improvisatsioonile ja eranditele kohta pole. Kui möödunud kolmapäeva õhtul kutsusid kohalikud Kalevi staadionil hiliste õhtutundideni veninud proovile politsei, siis laupäevane spontaanne etendus sujus selliste kurioosumiteta, ehkki rangelt võttes oli seegi sündmus, mis ei mahtunud kooskõlastatud ajakava raamesse.
Elujõulisusest pakkus äsjane pidu rohkemgi märke kui Vabaduse väljaku suur flash mob (ka nii saab asja nimetada). Eilsel laulupeol tegi debüüdi 17 noort dirigenti, esitati üheksa uudisteost. Dirigente on, laulupeorepertuaari täiendada soovivaid häid heliloojaid on – selles mõttes võib rõõmsalt tulevikku vaadata. Murelikum pool, eriti pikas vaates, seostub seekordse peo mitmeti mõistetava tunnuslausega „Mina jään”. Kui kauaks on veel meid nii palju, et lauluväljak rahvast täis tuua? Küllap lahkub ka osa tänavusi laulu- ja tantsupeolisi suuremaks saades Eestist, vähemalt ajutiselt. Aga teisalt on laulu- ja tantsupidu üks põhjusi, miks suviti Eestisse tulla. Meenutagem, et see Eesti, Läti ja Leedu traditsioon kuulub UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja. Hoiad elus laulu- ja tantsupidu, hoiad elus maailma kultuurilist mitmekesisust.
