Teiseks, kust võtab Anna Karolin, et katsed on „sisuliselt naeruväärsed“? Sel juhul peaks olema „sisuliselt naeruväärne“ ka rohelist pealinna valiv 12-liikmeline ekspertide paneel, kes hindavad tosinat eri keskkonnalase tegevuse lõiku, reovee käitlemisest alates, energiatõhususega lõpetades.

Seesama ekspertide kogu leidis, et Tallinn väärib 14 kandideeriva linna hulgas viie parema hulka valimist. Ei tule just sageli ette, et Euroopas viie hulka mahtumist kuidagi naeruväärseks peetaks.

„Keskkonnasõbralikkusest on asi kaugel?“ Ekspertkogu hindas Tallinna puhul kõrgelt nii rohealade kättesaadavust, kui ka prügisorteerimist, samuti tulemusi reovete käitlemise alal. Jah, oli ka valdkondi, kus eksperdid oleks soovinud näha etemaid näitajaid, kuid see on konkursi iseloom. Roheline pealinn peabki olema teadvustav ja motiveeriv auhind, mis sunnib pingutama.

Tugevaks saanud idee

Rohelise pealinna valimine on Tallinnas sündinud idee ja võiksime endalt küsida, palju neid ideid üldse on, mis nii kõrgelt on lennanud ja püsivad veel tänapäeval Euroopa Komisjoni tasemel aktuaalsena? Ilmselt mitte väga palju.

Oslo tasemeni jõudmine kindlasti nõuab omajagu tööd, kuid vähemasti on Tallinn palju vähem autokeskne, kui ta oli seda kümme aastat tagasi, mil Vabaduse väljakul laius parkimisplats.

Üldiselt pole kombeks välismaiseid tunnustusi uskuda, kuid Tallinn on WHO andmetel kümne puhtaima õhuga pealinna hulgas maailmas. Keskkonnaameti andmeil on viimase viie aastaga vähenenud nende inimeste hulk, kes elavad müraalas. Lisaks eeldab keskkonnaameti uuring, et nii Haabersti kui Russalka ristmikud teevad liikluse sujuvamaks, vähendades seekaudu mürakoormust. Müra vähenemist ja liiklusintensiivsuse vähenemist võib eeldada uuelt peatänava projektilt.

Seega pole Tallinna rohelise pealinna püüus midagi naeruväärset, küll aga on kahetsusväärne, kui isegi väitluskoolitajale peab faktitruudust meelde tuletama. Kuid keegi meist pole eksimatu.