Janno Zõbin: radikaalsete keskkonnaaktivistide karuteene
Jõulised võitlused loomade õiguste eest, metsa raiemahtude arutelumaraton, Rail Baltic ja hõberemmelga saaga on lõpuks viinud selleni, et Eestis on osa keskkonnaaktiviste radikaliseerunud.
Metsa nägemine kõigest puupõlluna ja selle rakendamine lühiajaliste majanduslike eesmärkide ree ette on mullegi võõras ja sobimatu. Ometi on kõikide eelloetletud vastukampaaniate käigus juhtunud midagi, mille kohta ütleb rahvatarkus: tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.
Selgituseks tooksin näite, mida kuulsin sõbralt paar päeva tagasi. Eesti mõistes elab mu kamraad ääremaal talus. Lähima väikelinnani on 18 kilomeetrit ja pisut suuremani 70. Nn vanakooli maamehena ei oska ta arvuti abiga kaugtööd teha ja seetõttu on kohalikul tasandil töökoha valikud piiratud. Ta töötab aasta ringi metsas: hiliskevadel ja suvel mürgitab karuputki, ülejäänud ajal on tema tööriist võsasaag. Tegu on veidi boheemlasliku, sügavalt kirjandus- ja kultuurilembese inimesega, kel pole põhjust loodust fetišeerida, kuna see ümbritseb teda iga päev. Ometi õhkub temast looduslähedase eluviisi loomulikkust pea igal sammul.
Mõjule pääsevad kisakõrid
Sõitis sõber ühele järjekordsele objektile ja massiivse maasturi (objektid on sageli väikese sõiduautoga läbipääsmatutes kohtades, maasturit on puhtpraktiliselt vaja) tagakastist ei puudunud mürgiprits. Tee ääres märkas ta esmapilgul toredate ja sõbralikena näivaid inimesi. Sõber sai aru, et hipiliku välimusega seltskond ilmselt matkab ja esindab just loodusesõpru. Korraga aga näitas mitu seltskonnaliiget talle keskmist sõrme. Loodusehävitaja, maasturijõmm, ahne metsavaras! Sellega oli sõber paika pandud ja tal ei jäänudki üle muud, kui grupile sõbralikult vastu lehvitada.
Loomulikult ei pretendeeri see üksikjuhtum ammendamatule tõele, kuid näitab, et selline sildistav hoiak on ühiskonnas võimalik. Jõuliste vastanduste kaudu, mustvalget retoorikat kasutades külvavad osa radikaliseerunud keskkonnaaktiviste seemet, mille meedia vohama paneb. Intelligentsematele ja edasiviiva tegevusega silmapaistvatele loodushoidjatele teeb see aga karuteene.
Tublide toimetajate asemel pääsevad mõjule kisakõrid. Niikaua kui jagub kisakõrisid, toimib ka meedia masinavärk. Endalgi on nüüd huvitav: milline on järgmine ühiskonda lõhestav big thing (suur asi – toim)?
