Advokatuuri esimees: ministeerium, pinguta pressikonverentside korraldamise kõrval õigusnõustamise kvaliteedi nimel

Tänane Eesti Päevaleht kirjutas uuest õigusnõustamise teenusest, mis käivitus sel kevadel, ent mille esimese kolme kuu jooksul pole konkursi võitnud firma jätkuvalt palganud lubatud arvu juriste. Varasemalt on Eesti Päevaleht juhtinud tähelepanu ka konkursi lõtvadele tingimustele. Advokatuuri esimees Hannes Vallikivi leiab, et rahanappuse tõttu pole taoline alternatiivsete süsteemide loomine mõistlik.

Mida harvem tuleb käia arsti või advokaadi juures, seda parem. Aga elu jooksul tuleb küllap külastada mõlemat. Sellegipoolest tundub fantastiline justiitsministri väide, et kolmandik Eesti elanikest (460 000 oli Urmas Reinsalu väljaöeldud number) vajab täna hädasti õigusabi.

Riigi toetus õigusküsimustes asjatundliku abi saamiseks on iseenseset vajalik ja nn esmatasandi õigusabiks avaliku raha leidmine oli samm õiges suunas. Senine, pidevalt alarahastatud riigi õigusabi süsteem on mõeldud vaid sissetulekuta või väga väikese sissetulekuga inimeste jaoks. Pealegi kulub lõviosa riigi õigusabi rahast iseenesest väga vajalikule kaitsele kriminaalasjades.

Tervisekindlustus on pea kõigil, aga õigusabikindlustus on Eestis vaid üksikutel. Kui siis ongi tarvis õigusnõu, on riigi rahaline abi ka keskklassi perele teretulnud. Möödunud aastal esmatasandi õigusabi seadusemuudatust arutades pakkus advokatuur justiitsministeeriumile, et võiksime lisaks telefoni- ja veebitoele pakkuda väga soodsa hinnaga nõustamist ja kohtuesindust pisut üle 15 000 tunni aastas, millest jagub vähemalt 2000 esmase nõu vajajale ning lisaks saavad aetud kohtuasjad. Meil on olemas nõustamises kogenud ja kohtutes karastatud advokaatide võrk üle terve riigi. Advokaadid läbivad tiheda eksamisõela, nende tegevus allub järelevalvele ja neil on kohustuslik kutsekindlustus. Nendele kvaliteedigarantiidele lisaks saanuks riik säästu esmatasandi õigusabi ja riigi õigusabi süsteemide ühisest haldamisest.

Riik valis teise tee ja korraldas vähempakkumise, millel osalemist advokatuur ei pidanud võimalikuks. Selliste hindadega ei ole meie hinnangul võimalik kvaliteetset teenust osutada. Samuti polnud konkursitingimustes ette nähtud halduskulusid, mida iga hea süsteem tegelikult vajab, sest iga juhtum eeldab sobiva advokaadi leidmist ja samuti teenuste kvaliteedi kontrollimist.

Kui tuua hüpoteetiline paralleel tervishoiuga, siis olukorras, kus riigil poleks enda sõnul piisavalt raha arstidele palga maksmiseks, korraldataks vähemuspakkumine ja loodaks kõrvale alternatiivne tervishoiusüsteem, alternatiivsete tervishoiutöötajatega. Hoida ja ehitada aga niigi nappide vahendite puhul kahte paralleelset süsteemi ei ole mõistlik ega efektiivne.

Lugeja võrdleb nüüd justiitsministeeriumi pressiteateid ja kriitilisi ajaleheartikleid ja mõistatab, kas riik tegi õige valiku või mitte. Mina usun, et konkursi võitnud õigusbüroo saab stardiraskustest üle ja et inimesed saavad vajalikku abi. Küllap justiitsministeerium pingutab pressikonverentside korraldamise kõrval ka kvaliteedi tagamise nimel. Advokaadid teevad edasi oma igapäevast tööd ja on inimeste jaoks olemas, kui keegi tõsiselt abi vajab.