Mart Niineste kolumn: kodanikuaktivistide välimääraja – oled sa elitist, autoomanik, urbanist, umbluunaut, avangardist või poliitik?
Esimene vabas riigis sirgunud põlvkond ei käsitle ennast enam alamatena, vaid kodanikena. Mina olen riik ja sina oled riik, üheskoos oleme seesama riik.
Ning ma mõistan täiesti ametniku vastumeelsust, kui tema vastas istub veidi karvane ja värviline, ennast meil ja mujal kõrgharinud nooremapoolne inimene ja tulistab kabinetivaikuses ametnike omavahelises sehkendamisest sündinud maimukese ribadeks parimate westernide stiilis elegantsiga. Ei mingit austust võimu kui sellise vastu, rääkimata muust parketikõlbulikkusest. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem sunnivad kodanikuaktivistid võimu endaga arvestama.
Kuid lüüa kogu meie kodanikuaktivismi ühe müstsiga on siiski ebaõiglane. Siingi leidub väga erinevaid suundi ja kihistusi. Eks kaevame mõned läbi.
Kodanikuaktivist-elitist. Taolise mureks on liigne võrdsus ühiskonnas. Kuradi sotsialism ei lähe läbi, raisk! Tema aktivism kaitseb sotsiaalmajanduslikke eraldusjooni ühiskonnas. Kusjuures ta ise jääb nende õigele poolele. Mis mõttes hakkavad Põhja-Tallinna vaeste lapsed käima Gustav Adolfi gümnaasiumis? Mis mõttes on erakool vanemate eralõbu? Kes see jultunud hing nimetas tema kodutänava Madruse uulitsaks?
Mida tähendab Portugali kogemus narkopoliitikas, kärvaku terviseks, kui et vahetagu süstlaid minu linnaosa alal! Tema maailmas elavad korralikud inimesed ja need teised. Niisiis näeb ta ennast valguse rüütlina. Enamasti on tal piisavalt aega, raha ning tutvusi, et leida kaasvõitlejateks kallis advokaat ning sõnaosav suhtekorraldaja, et lüüa leheveergudel lahing lahti. Ja kui neist ka ei aita, sõimab ta oponenti näiteks kolhoosiesimeheks.
Kodanikuaktivist-autoomanik. Tegelikult on see hästi kurb juhtum. Nimelt läks tal kunagi elus piisavalt hästi, et kolida ameerika unelmasse kusagil linna taga. Igal juhul puudus ta leksikonist tol hetkel väljend logistika. Nüüd veedab ta oma hommikud ummikutes Alari Kivisaare mula saatel ning unistab rohkematest ja laiematest teedest ja parklatest.
Räägi talle, et meil on linnas ka ühistransport ning kesklinna piires jääb kõik kümne jalutusminuti kaugusele - asjata vaev. Talle ei mahu elu ilma autota pähe ning ta praalib, et ei mäleta, millal sõitis viimati bussiga. Soo tänava sõidutee kitsendamine ning jutud jalakäijakesksest südalinnast panevad tal südame puperdama. Korteriühistus sõdib ta selle eest, et viimasestki hoovimurust saaks asfalt, ummikus siunab ühissõidukirada ning mööda kimavaid busse, sotsiaalmeedias paneb paika igasuguseid hipisid, kelle meelest sõidab õige mees ainult jalgrattaga.
Kodanikuaktivist-urbanist. Ta on iga linnaametniku ning kinnisvaraarendaja õudusunenägu. Tee kuidas tahad, talle ei meeldi ikka. Kui sina ütled “areng”, lausub tema “gentrifikatsioon” ning räägib juurde hävivast miljööväärtusest.
Kiida ennast palju tahad, ikka leiab ta projektist mõne puudujäägi ning näägutab, et Berliinis või Amsterdamis ei käi need asjad enam ammu nii. Ning jumal hoidku, kui peaksid tahtma mere äärde midagi püstitada, ta on valmis ostma sulle pileti Helsingisse, et saaksid mere ääres promeneerides parandada meelt. Säärase vastu ei aita ussi- ega püssirohi, suhtekorraldusbüroost rääkimata. Sest tal on kraad linnateadustes, mitte demagoogias. Ja mis kõige hirmsam – tema poolt on ka avalik arvamus.
Kodanikuaktivist-umbluunaut. Ta usub pehmelt öeldes igasugust jama. Peamine, et see käiks vastu teaduspõhisele maailmapildile, mis pole muud, kui üks suur pettus ja inimeste mürgitamine. Ning selle vastu ta nüüd võitlebki, pidades vaimuvaest esoteerikablogi. Üldiselt on ta eraklik geriljavõitleja, kes tegutseb peamiselt internetis, kus ühes kajatoas asub temasuguste baaslaager.
Avalikult võtab ta sõna, kui tema veendumustele tõmmatakse teaduspõhiselt peale vesi. Mis mõttes kivid ei ravi? Geoloogid ei tea midagi! Enamasti on tema argumendid emotsionaalsed ja faktid valed, reeglina mõlemat korraga. Mis ei takista teda pidamast loenguid ja vorpimast artikleid söögisooda ja pesupulbri kasulikkusest organismile, eriti koos jooga ning traditsioonilise Hiina meditsiiniga.
Kodanikuaktivist-avangardist. Ta oli näiteks Eesti esimene ühiskondlik-poliitiliselt teadlik loomaõiguslane. Ta võis olla feminist juba kakskümmend viis aastat tagasi. Kunagi võttis ta esimeste seas sõna fosforiidisõjas. Praegu võib ta rääkida isesõitvatest autodest Tallinna-Tartu maanteel.
Igatahes seisab ta millegi eest, millest meie ühiskond polnud kuulnudki või kui oli, peab meie kandis mõeldamatuks. Paremal juhul suhtutakse temasse kui külahullu, et hiljem - kui tsirkuses on metsloomad keelatud, nimekirjad triibulised ja Eesti vaba - oma sõnade allaloputamiseks suu vett täis võtta, sest mitte keegi ei näe mõne aja pärast tema ettekuulutustes ja võitlustes midagi imelikku.
Kodanikuaktivist-poliitik. Populist. Kus sa varem olid?
Ja see pole kaugeltki kogu valik, lihtsalt mõned minu lemmikud heas ja halvas.
