Värske kartul, tervise allikas
Just nooremad inimesed kasutavad kartulit toiduks harva, peamiselt süüakse seda vanematel ja vanavanematel külas käies. Näiteks valge riis, mis on enamasti taldrikul n-ö lihakõrvaseks, jääb kasulike toitainete sisalduse poolest kartulile alla, kuid on samal ajal märksa energiarikkam (100 g kartulit annab keskmiselt 70, kuid riis umbes 370 kilokalorit).
Sordist ja kasvuoludest olenevalt sisaldavad kartulimugulad 75–80% vett, 7–20% tärklist, keskmiselt 2% bioloogiliselt täisväärtuslikku valku, 0,4–0,6% kiudainet ja 0,2% rasva, peale selle kõiki organismile vajalikke mineraalaineid, sealhulgas mikroelemente. Erilist tähele- panu väärib suur kaaliumi-, fosfori- ja kaltsiumisisaldus. Kartulis on kõiki vees lahustuvaid vitamiine, eriti C-vitamiini, mis kõige paremini säilib koorega keedetud, aurutatud või küpsetatud kartulites, ning B-grupi vitamiine ja A-vitamiini. Kartulivalgus on bioloogiliselt sobivas vahekorras olemas kõik asendamatud aminohapped ja seetõttu on kartulivalk võrreldav suure väärtusega loomse valguga, millest inimene omastab ligikaudu 70%.
Indiaanlaste toit
Maavitsaliste sugukonda kuuluva kartuli, mida inkad olid Lõuna--Ameerikas juba ammu kasvatanud, tõid Euroopasse hispaanlased ja algul tekitas see naeriga läbi ajavate eurooplaste seas võõrastust.
Alles sadakond aastat pärast Euroopasse jõudmist õpiti kartulid söögiks kasutama. Esimestena hakkasid 1660-ndatel kartuleid viljelema ja põllul kasvatama iirlased. Iirimaalt omakorda viidi kartul Põhja-Ameerikasse, kus seda pikka aega nimetati Iiri kartuliks. Kuna mugulate kuju ja maa all asetsemine meenutas itaallastele nende lemmikrooga trühvlit, panid nad kartulile nimeks tartuffoli. Sellest on teisedki rahvad eeskuju võtnud.
Kartulimugul on kartulitaime maa-alune lühenenud ja jämenenud vars, mille iduaukudes ehk silmades asetsevad pungad. Kartuli rohelistes osades ning valguses kasvanud või seisnud ja roheliseks tõmbunud mugulates leidub mürgist alkaloidi solaniini. Kuigi solaniin keetes osalt laguneb, ei tohi rohelisi mugulaid toiduks tarvitada.
Praegu, kui saada on kodumaiseid värskeid kartuleid, tasub neid toidus võimalikult palju kasutada. Maitse- rikkad varajased kartulid on eriti vitamiinirikkad. Säilitatavas kartulis C-vitamiin laguneb ja kevadeks on sellest alles ainult kolmandik.
500 g väikseid varajasi kartuleid
12 vutimuna
200–250 g suitsumakrelli ehk -skumbriat
400 g kirsstomateid
2 little gem’i salatipead või umbes 100 g muud meelepärast salatit
Kaste
1 sl mahedat (nt Dijoni) sinepit
1 sl vedelat mett
3 sl extra virgin oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
soolahelbeid
Keeda või auruta kartulid pehmeks. Nõruta ja lõika suuremad kartulid pooleks või neljaks. Aseta vutimunad külma veega kastrulisse ja lase keema tõusta. Keeda soovi järgi 1–2 minutit (kui soovid vedelat sisu, võta kastrul kohe tulelt, kui vesi on keema läinud). Aseta vutimunad külma veega täidetud nõusse, lase seista ja siis eemalda koor.
Sega puhastatud ja tükkideks rebitud kala pooleks või neljaks lõigatud kirsstomatite ja hakitud salatiga. Kastme jaoks sega sinep meega, maitsesta musta pipraga ja sega visplit kasutades ühtlase nirena niristades sekka oliiviõli.
Lisa kartulid salati hulka, aseta neile (pooleks lõigatud) vutimunad, vala peale kaste, jahvata soovi korral veel pipart ja puista soolahelbeid ning serveeri kohe.
u 700 g väikseid varajasi kartuleid
150–200 g rediseid
punt värsket tilli
200 g kodujuustu
100 g maitsestamata jogurtit või hapukoort
1 kuhjaga tl mahedamat sinepit
soola, pipart
Pane kartulid külma veega potti, lisa sool ja tilli-
varred, lase keema tõusta ja keeda, kuni kartulid on pehmed. Nõruta ja lõika suuremad kartulid pooleks või neljaks. Viiluta redised õhukesteks viiludeks, haki till. Aseta kodujuust ja jogurt või hapukoor kaussi, sega sinepiga läbi ning maitsesta soola ja pipraga. Sega kodujuustusegusse kõigepealt soojad kartulid, seejärel redised ja till. Puista peale veel hakitud tilli ja serveeri kohe. Eriti hästi sobib salat grillitud jm lihatoitude juurde.
