Tuuli Jõesaar: minu jäätmejaam on minu kuningriik
Eelmisel nädalal kirjutasin loo sellest, et Keila vald ja Keila linn küsisid keskkonnainvesteeringute keskuselt jäätmejaama jaoks eraldi raha. Naaberomavalitsused avaldasid arvamust, et mõlemal peab tingimata oma jäätmejaam olema ja koostöös ühte korralikku jaama teha pole mõtet. Mis siis, et eraldi toimetamine on kallim ja ka mõttetu, sest jäätmejaamad asuksid lähestikku.
Keskkonnainvesteeringute keskus otsustas raha mitte anda, üks põhjuseid oligi see, et üleaedsete jäätmejaamad oleksid teineteisele lähedal. Vallavanem ja linnapea aga teatasid, et kavatsevad uuesti samamoodi eraldi raha taotleda.
Selle peale sai mul süda täis. No mis kolkapatriotism see olgu? Miks ei võiks linn ja vald koostööd teha? Mina olen Keila valla elanik ja mul on sügavalt ükskõik, kas viin oma jäätmed Keila linna, Keila valla või kasvõi eraettevõtja jäätmejaama. Oma vanade rehvide, kasvuhooneklaaside või värvipurkidega jäätmejaama väravasse sõites ma ei mõtle, kas see on ikka minu koduomavalitsusele kuuluv prahikonteiner. Ausalt öeldes on mul sellest täiesti ükskõik. Ma tahan oma rämpsust loodussäästlikult ja seaduskuulekalt lahti saada ning see on kõik.
Kolkapatriotismi kohtab mujalgi