Juhtkiri: tulge spordile ja kultuurile appi

Alates pühapäevast keeravad meie riigiettevõtted Eesti spordi ja kultuuri toetamise kraanid lõplikult kinni – eelmise ja praeguse valitsuse otsuste tulemusel.

Samas suunas liiguvad viimastel aastatel ka mõned suured väliskapitalile kuuluvad ettevõtted. Kuigi otsustajad väidavad, et kultuur ja sport selle tõttu ei kannata, on pigem karta vastupidist.

Riigiettevõtete sponsorluse ja korruptsiooni teemal vaieldi Eestis vahelduva intensiivsusega üle kümne aasta, kuni endise rahandusministri Sven Sesteri ajal tehti riigivaraseadusse muudatus, mille järgi riigifirmad võivad toetusi maksta ja annetusi teha „üksnes teadus- ja arendustegevuse eesmärgil oma tegevusvaldkonnas, kui see aitab kaasa äriühingu tegevus- ja finantseesmärkide saavutamisele”. Sõnad "teadus- ja arendustegevuse eesmärgil omas valdkonnas" teevad riigiettevõtete mängumaa sponsorluse vallas enneolematult kitsaks.

Seadusemuudatuse ajend oli mäletatavasti nii olümpiakomitees kui ka Tallinna Sadamas otsustamise juures olnud Neinar Seli juhtum. Seli mõisteti tõesti Tallinna Sadama 250 000-eurose olümpiakomiteele antud toetuse tõttu korruptsioonis süüdi, aga kas see ikka oli piisav põhjus spordi ja kultuuri toetamise täielikuks keelamiseks? Valitsus on küll lubanud spordi ja kultuuri rahastamises tekkiva tühimiku täita, aga see viib korruptsiooniohu lihtsalt teise kohta – eelarveraha jagamise juurde – ja piirab ettevõtete võimalusi oma mainet luua ja kujundada. Enda turundamine ei ole ettevõttele sugugi vähem tähtis kui teadus- ja arendustegevus. Peale selle on riigiettevõtetelt sponsorlusõiguse äravõtmine veel üks väike samm plaanikomitee tüüpi riigijuhtimise poole. Näiteks Põhjamaades, mida meil muidu sageli eeskujuks tuuakse, riigiettevõtetel selliseid piiranguid pole.

Seni, kuni valitsus riigifirmadele nende tegevust kaudsemalt edendavate tegevuste toetamise õigust tagasi ei anna ja riigieelarvest n-ö asendusraha andmisega koonerdab, tuleb ürituste korraldajatel otsida võimalusi tühimiku täitmiseks muul viisil. Kahjuks on need võimalused kehvad, sest ka erafirmad ei ole ummisjalu tõtanud Tallinna Sadamat ja teisi asendama. Seepärast peaks valitsus – peale lubaduse riigieelarve kaudu appi tulla – muutma annetamise eraettevõtetele ja eraisikutele soodsamaks ja lihtsamaks, et edendada kohalikku kehval järjel toetamis- ja annetamiskultuuri.