Bioloog Haabersti hõberemmelga saagast: ehmunute appikarjetest sõideti kalkuleeritud teerulliga täiesti seaduslikult üle
Kujutlegem Haabersti ristmiku ehituse käigus maha võetud puid korraks laevana.
Juuni lõpus tõmmati Haaberstis viimane üle vee pinna ulatuv laevanina koos seal rippuva seltskonnaga vee alla ja lasti allavett. Ahastamist, halamist, tänitamist, sajatamist, vandumist, sõimamist ja räuskamist tuli igal rindel. See oli katastroofi viimase vaatluse viimane hetk. „Laevaomanikud“ – linnas peremehetsevad arendajad - said oma tahtmise – „vanast risust“ lahti, linnakodanikud jäeti vette hulpima. Lubadusega, et aastate pärast saab palju parema laeva, seni katsugu ise kuidagi omadega hakkama saada. Aga kindlasti olgu maksud korralikult makstud.
Loo juured on väga kaugel. Ajal, mil Paldiski maantee põhjaküljele hakati kavandama ärihooneid. Või veelgi varem – maareformi alguses. Siis jäeti põllule tõmbamata punane joon – sinnapoole jäi eraldamata perspektiivne Paldiski mnt laienduse ala. Ja võimaldati äridel erastada-osta rohkem maad. Keegi või mõni organisatsioon sai arvatavasti ametlikku või mitteametlikku lisapalka eduka teenuse osutamise eest.
Teine ammune juur on esimesega kaudses seoses. Linnamaade korrastamisel ja katastrisse kandmisel ei saanud Paldiski maantee äärsest suure sotsiaalse väärtusega haljasalast sotsiaalmaad, vaid transpordimaa. Võimalik, et see siiski sai alguses sotsiaalmaaks, aga muudeti vaikselt transpordimaaks. Alguse sündmuste detailide täpse järjekorra selgitamine vajab tõsist arhiivitööd.
Kui aeg jõudis ristmiku ümberehituse planeerimiseni, olnuks veelkord võimalik osa ärimaad tagasi osta või kavandada seal parkimiskorrus kas kõrgemale või madalamale. Kahjuks olid sellest tehingust potentsiaalselt huvitatud vaid linnakodanikud, mitte mõni mõjus rahastaja. Linnavalitsusel oli rohkem raha vaja enda hoolivusest teavitamisele, seetõttu ei kaalutud tõsisemalt ärimaale tee ehitamise varianti. Eelistati tugevalt mõne firma hetkeäri huve sadade kuni tuhandete kohalike linnakodanike elulistele huvidele.
Suurte planeeringute puhul nõuavad seadused avalikustamist ja kodanike kaasamist. Et vähendada võimalikke probleemitõstatusi, on linnavalitsus õppinud seda korraldama võimalikult märkamatuna. Avalikustamine ajastatakse näiteks suvisele ajale, kui on hästi vähe inimesi linnas.
Nii toimub praegu Nõmme üldplaneeringuga. Probleemsed planeeringud nuhitakse enamasti kodanike poolt siiski välja kõrge kodanikuaktiivsusega ja suurema sidususega piirkondades nagu Nõmmel, isoleeritud magalakarbikestest koosnevas Haaberstis aga... Kodanike ettepanekutega arvestamine on teine küsimus. Aktiivsel kodanikul pole siiski kõike võimalik valvata – töö, pereelu, erinev ühiskondlik tegevus võtab palju aega – ja ta loodab ikka veel, et temaga ei sigatseta.
Nii jõudis Haabersti projekt edukalt teostamiseni. Avanema hakkav pilt oli ehmatav. Ehmunute appikarjetest sõideti pikaajaliselt läbikalkuleeritud teerulliga täiesti seaduslikult üle.
Omaette saavutuseks on betoonifirmade ja inimeste elamisega kauplejate esindajate ning fundamentalistlike progressiusklike tänitamine appikarjujate kallal. Soovitati, et protestijad võiks oma jõudu rakendada hoolivalt millelegi mõistlikumale, mitte tegelda juriidiliselt ammu ära läinud rongi taganutmisega. Näiteks võiks tegelda perevägivalla vähendamise ja ohutuma liiklemise probleemidega – sellest oleks ju rohkem kasu. Ainult et nendesamade tänitajate takkakiitmisel pargist põllu peale raiutud, tänavasaaste (müra, tolm, heitgaasid, valgushäiringud) meelevalda lükatud kohalike inimeste vaimne rahulolu on häiritud, nende psüühikat on tasakaalust välja nügitud. Häiritud psüühiline seisund on aga hea pinnas täiendavate peretülide tärkamiseks või ohutuks tänaval liiklemiseks vajaliku tähelepanu hajutamiseks. Halva, otseselt liiklusohutust vähendava projektiga suurendatakse kaudselt liiklusohte, suurendatakse kaudselt ühiskonda lammutavaid inimpingeid.
Paju loost on õppida mitut asja. Esiteks – projektide sisukust on vaja suurendada, vaid tehnikakesksed lahendused kütavad pingeid, vaja on rohkem arvestada ka kodanike eluga. Teiseks – linn peaks oma tegevustes muutuma kodanikukesksemaks, kodanike huve rohkem eelistama ärihuvide ees.
Kuid sellest võivad õppida ka progressifundamentalistid – puud oleks saanud ühe ööga maha võtta, jättes kodanikud hääletult kaladena kuival õhku ahmima. Ka ainuvõim saab ennast selle loo valguses täiustada.
Paju saaga on hea kokkuvõte Tallinnas 25 aastat toimunud ebapiisavale ja süsteemitule linna planeerimisele ja arendamisele. Tulemus olukorrale, kus koos nõukogude aja autoritaarse linnaplaneerimisega visati prügikasti ka mõistuslik terviklik linna planeerimine. Nii libises linna areng ühepäevapoliitikutest ärikate kanda. Linna kavandamisel on määravaks saanud parteidele annetusi tegevate tüürrahastajate huvid, linna juhtivatele parteidele põhisissetuleku tagavat maksuraha loovad kodanikud võib aga pikalt saata. On kokkuvõte olukorrale, mida iseloomustab Eestis seaduste deklaratiivsus ja tõlgendamisvabadus, mitte seaduste mõtte elluviimine.
