Peale selle pideva hirmu saate esimesel paaril kuul kõige kauem järjest magada 1,5 tundi. Kui teil õnnestub magada järjest neli tundi, siis see on lihtsalt taevalik. Aga tõenäosust, et selline asi juhtub, peaaegu polegi.

Ainus, mida te sel ajal olukorra leevendamiseks teha saate, on lihtsalt omaette nutta. Ja loota, et kõik läheb hästi. Jah, võite ju mõnele lähedasele kurta, aga ega ta ei saa sellest tegelikult aru ja aidata ta ka ju nagunii ei saa.

Seejärel elate paar-kolm aastat keskkonnas, kus keegi kogu aeg röögib, karjub, nõuab, kolistab, taob. Vaikne hetk saabub ainult öösel, aga seda ka mööndustega. Kellelgi on ikka midagi häda ja üldiselt on mõttekam magada kasvõi põrandal laste voodite vahel kui püüda teises toas enda voodis und saada.

Mitmikutega saate te aru, et teid lihtsalt ei ole nii palju ja piisavalt, nagu kolmel väikesel lapsel vaja oleks. Nii füüsiliselt kui ka ka emotsionaalselt. Ennekõike just emotsionaalselt. Juba üks titt nõuab vanemalt enamiku tähelepanust ja ajast, aga kui te peate seda kuskilt võtma kolme jagu, siis see lihtsalt pole võimalik. Saate sellest mõistusega küll aru, aga ikka tunnete ennast läbikukkununa ja kohutavalt kurnatuna.

Mingil hetkel te avastate, et pole vist neli, võib-olla ka kuus kuud korralikult kodu koristanud. Hoolimata sellest, et teete kogu aeg mitut asja korraga, sest ainult üht asja tehes ei saaks te hakkama. Ja teil on ammu meelest läinud, millal te viimast korda näiteks teatris käisite. Kasvõi üksi, mõne sõbraga. Rääkimata veel koos laste isaga minekust – selle võite kohe heaga unustada