Naiste suhteliselt ebavõrdsemat olukorda töötasu asjus seletab see, et paljude naiste võimalus raha teenida on tihti katkestatud, sest on vaja hoolitseda laste ja eakate eest. Tasu on ju selle eest teadagi osaline (vanemahüvitise puhul aastake) või lausa olematu (nagu eakate puhul). Ameerika ajakasutusküsitluse andmetel moodustab tasustamata töö umbes poole kogu USA-s praegu tehtud tööst.

Nii raiskavadki paljud naised oma aega toimetustele, mis ei too raha sisse, selle asemel et endale pensionisammastesse juurde teenida. Loomulikult on suurenenud ka nende osakaal, kes võistlevad tööturul kõrge palga nimel meestega võrdselt – kas laste puudumise või koduse võrgustiku olemasolu pärast. Suguõed on naiste mitmekesistunud rollid palgaskaalal kaugele eri otstesse asetanud ja ma kahtlen, kas naistel on veel omavahel midagi ühist.

Palgasirge alumises otsas asuvatel naistel on nüüd kaks võimalust: kas lükata hoolitsust nõudvad tööd osaliselt meeste kanda (lihtsam) või nõuda riigilt hoolitsustöö tasumist turuhinna alusel (vähem tõenäoline), et ebavõrdsust vähendada ja sissetulekuga ülespoole liikuda. See määr, kui palju naine koduseid töid ja ka laste eest hoolitsemist mehe kaela lükata saab, sõltub tema kauplemisvõimest ja tihti ka välistest ühiskondlikest normidest.

Huvitaval kombel on emaliini pidi sugulust arvestav ühiskond naistele ja lastele mõneti soodsam kui selline, kus suguluse arvamine käib meesliini pidi. Nimelt tegi majandusprofessor Sara Lowes Harvardi ülikooli doktorandina uuringuid mõlemat tüüpi ühiskonnas. Ta avastas, et emaliini eelistavates on abikaasade vahel rohkem stressi, väiksem ühine rahakott, kuid tervemad ja haritumad lapsed ning vähem vägivalda.