Juhtkiri: kõverat teed pidi totaalse võimu poole
Nii Eesti põhiseaduses kui ka Poola põhiseaduses on paragrahv, mille järgi parlamendi, presidendi, valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Poola konstitutsioonis on see ehk isegi jõulisemalt sõnastatud kui Eesti omas.
Aga hoolimata sellest, et põhiseaduse muutmiseks on Poola seimis vaja vähemalt kahekolmandikulist häälteenamust, lõhub ainult 51% seimikohti omav Õiguse ja Õigluse partei võimude lahususe põhimõtet ikkagi edukalt. Alles Poola presidendi Andrzej Duda mõneti üllatuslik veto – ta oli ju presidendiks saamiseni 2015. aastal samuti Õiguse ja Õigluse liige – peatas seaduse, mis oleks riigikohtunike määramise õiguse andnud valitsusele. Küll aga allkirjastas ta eile seaduse, mis annab justiitsministrile õiguse tööle võtta ja töölt vabastada tavakohtute kohtunikke.
Riigikogu liige Mart Nutt (IRL) väidab tänases Eesti Päevalehes, et Eestis ei ole sarnane stsenaarium võimalik. Nuti arvamus põhineb sellel, et Eestis on põhiseadust raskem muuta kui Poolas – kiirkorras ehk ühe riigikogu koosseisu ajal põhiseaduse muutmiseks läheb vaja 81 poolthäält, tavakorras muutmisel ühes kooseisus 51 poolthäält ja järgmises kooseisus 61 häält. Olukorda, kus pehmelt öeldes vastuolulise põhiseadusemuudatuse poolt hääletab neli viiendikku saadikuid, on Eestis tõesti raske ette kujutada.
Nutiga võib nõustuda, et Eestis ei viita miski sellele, et „nii radikaalne erakond saaks tulla võimule ja saada nii suure häälteenamuse”. Kuid Poolas lõhub Õiguse ja Õigluse partei võimude lahusust hoolimata sellest, et põhiseaduse muutmiseks vajalikku häälteenamust neil ei ole. See on võimalik, sest Õigus ja Õiglus sülitab konstitutsiooni peale. Näiteks paragrahvi, mille järgi iga seadus on jõus seni, kuni konstitutsioonikohus seda põhiseadusvastaseks ei kuuluta, tõlgendab Poola võimupartei nii, et seadusemuudatust, mis piirab kohtu tegevust, ei saa kohus põhiseadusvastaseks kuulutada, kui muudatusega võeti temalt see õigus ära. Lühidalt: Poolal on põhiseadus, aga enam ei ole ka.
Poola on näide, et põhiseadusse raiutud kontrollimehhanismidest demokraatia kaitsmiseks alati ei piisa. Kui kõva käe järele ihalevad jõud saavad parlamendis kasvõi väikse enamuse, alustavad nad kõveraid teid pidi püüdlemist absoluutse võimu poole.
