Kristi Helme autorikülg: plaanitav vanemahüvitise muudatus, mis eelistab kahe vanemaga peremudelit, on ebaõiglane
Näiteks igati eeskujuliku süsteemiga Islandil on vanematele ette nähtud ainult üheksa kuud puhkust, mille jooksul saab kodus olev vanem 80% oma palgast. Suur erinevus Eestiga võrreldes on aga see, et kolm kuud saab kodus olla ema, kolm kuud isa ja ülejäänud kolm kuud on omavahel ärajagamiseks. Islandi süsteemi suur pluss on emade lühike tööturult eemalolek, sest Eesti palgalõhet ei aita emade pikkadeks aastateks töölt koju jäämine kuidagi vähendada.
Isegi kui vanemad suudaksid korraga teha kahte asja, on tööl käimine vanemahüvitise saamise ajal rahaliselt karistatav – teenida lubatakse üksnes miinimumpalka. Selles mõttes on sotsiaalministeeriumi plaanitav muudatus igati peresõbralik. Valemit tahtetakse muuta nii, et hüvitise saamise ja samaaegse tulu teenimise korral ei vähendata hüvitist, kui tulu jääb alla pooleteisekordse keskmise palga (2018. aastal umbes 1500 eurot). Praeguse süsteemi järgi vähendatakse vanemahüvitist juba siis, kui lapsevanem teenib samal ajal lisatulu üle 430 euro kuus. Igati mõistlik muudatus, mis võimaldab lapsevanematel teha tööd enam-vähem nii palju, kui nad soovivad.
Diskrimineeriv plaan
Uue vanemahüvitise teine meede, n-ö isade ja laste suhete tihendamine, aga tekitab küsimusi. Kuigi Eestis makstakse vanemahüvitist, mitte emapalka, jääb koju alla 10% mehi. Tõsi, see osakaal on vaikselt suurenenud. Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2016. aastal vanemahüvitise saajate hulgas 9,3% mehi ja see on vanemahüvitise kehtestamisest saadik kõige suurem isade osalusprotsent (viimastel aastatel on isade osakaal püsinud 7–9% ringis). Selles mõttes poleks sugugi halb idee teha osalt kohustuslikuks seda aega vanemate vahel jagada, millest on küll teoreetiliselt juttu olnud, kuid milleni ei jõua ka uus plaan.
