Seitse aastat seisvat rongi ja b(p)ussitamist
Oleks meil ometi need James ja John, kes raudtee eest seisaksid! Isegi pool redist on palju korralduse eest, et Pärnu rongiliiklus jääb alates 2019. aastast seitsmeks aastaks seisma. Seda muidugi lootuses, et 2026. aastal hakkavad seitsmeaastase pausi järel Pärnusse kihutama Rail Balticu kiirrongid. Kui hakkavad.
Ja miks peaks Pärnu-Lelle raudteelõigu rekonstrueerimise 17 miljonit (mis on näiteks Tallinna televisiooni mõistes väike summa) kuluma just 120 km tunnikiiruse tarvis? Miks ei võiks see rong liikuda senise kiirusega, kuni Rail Baltic tõesti ükskord rööpad maha saab?
Seisatan vahel endises Raeküla/Pärnu raudteejaamas, mille rohtunud perroon on kenasti põllulilledesse kasvanud. Ja langetan pea kustumatus leinas, nagu öeldakse. Jaamahoonest pole enam vundamentigi alles. Kuuest rööpapaarist? Mäletan, kuidas vanad raudteelased August ja Artur pisaraid valasid, kui see Pärnu jaam ehitati.
„Sihuke putka,” ohkasid nad. Paljud sõitsid sellest mööda kui teivasjaamast, alles Iklas said pidama. Nüüdne „jaam” kaubanduskeskuse tagahoovis on veel rohkem eikusagil kui enne. Seda, et rong hakkaks peatuma kesklinnas nagu kuurordile kohane, ei tasu vist loota. Jūrmalas on näiteks rong kuurordi osa.
Ajal, kus Pärnu võitleb autouputusega ja elanikud üritavad Supeluse tänavat jalakäijate tänavaks muuta, tundub autoliiklusele ja maantee kiirusele rõhumine kohatu. Iga aastaga tõusevad Pärnus nii kinnisvarahinnad kui ka maamaks. Seega tahavad rahulikud puhkajad ka rahulikult puhata, mitte oma maja muruplatsilt maastureid parkimast leida.
Raudtee maha, raudtee üles
Pärnu-Lelle raudteelõigu rekonstrueerimise asemel otsustab riik investeerida Pärnu lennujaama. Ma ei väsi imestamast seda mitšurinlikku naiivsust: täna ananassid, homme mais, siis kartul, viljapuud tõmbame maha, ei, istutame murelid. Seda kõike ühe inimpõlve jooksul. Raudtee maha, raudtee üles.
Püha püss! Pärnu lennujaam – need paar tuhat inimest, kes sealt aastas põhiliselt Eesti väikesaartele sõidavad, kaaluksid nagu üles umbes 50 000 piletit ostnud Tallinna-Pärnu rongisõitjad? Kas majandus- ja taristuminister Simsonil tuli see väärt mõte tandemlangevarjuhüppes Pärnu lennujaama nõukaaegsete teletupsulike angaaride kohal?
Muidugi sai 1980-ndatel Pärnusse ka Tallinnast ja Tartust lennukiga lennatud (viimasel puhul vahepeatusega Viljandis) ning isegi hinnal polnud bussipiletiga vahet. Aga tänapäeval?
Mulle tõesti meeldib rongiga sõita. Igaühele meeldiks, kui ta oleks iga nädal istunud liinisõdade aegsetes Tallinna-Pärnu bussides, mille juhid püüavad kitsal Tallinna-Pärnu maanteel kamikaze’dena iga hinna eest sõidugraafikus püsida, tehes peadpööritavaid möödasõite. „Kinnitage turvavööd, kohe tõuseme lendu,” oleks kohane lause.
Idee investeerida hoopis Haapsalu ja Narva raudteesse kõlab veel kummalisemalt. See poleks kurb ega naljakas, kui ma poleks istunud 22. septembril 1995 viimases rongis, mis Tallinnast Haapsallu sõitis. Lendav Läänlane osutus korraga perspektiivituks. Perroonidele ja rööbastele süüdati küünlaid, inimesed nutsid ja laulsid. Ja milline oli Haapsalu bussijaama soovitus, kui mõne aasta pärast soovisin sõita bussiga Haapsalust Risti (vana jaam)? – Minge Tallinna kaudu.
1960-ndatel oli Pärnul laevaühendus nii Riia kui ka Peterburiga. Eelmisel nädalal tuli Pärnusse ristluslaev, üle 40 aasta. Oli rahvast ja orkester mängis hommikul kella seitsmest kail. Järgmine aasta lubati jälle tulla. Ootame.
