Piiks-piiks ja raha tuleb. Mäletate ju neid praeguseks keelatud reklaame? Ent kergelt saabuvale rahalaevukesele ei järgne sageli mitte üksnes rasvane tagasimakse, vaid pisimagi vääratuse korral ka sanktsioonid, millest esimese hooga ei oskaks undki näha. Põhjus on väikeses kirjas lepingusse märgitud ja vabatahtlikult keegi sulle seda selgitama ei tule.

Avastasin ühtäkki, et olen ise veidi samasuguses olukorras. Ent vastaspoolel pole mitte ahne liigkasuvõtja, vaid oma heldust näitav riik, kes üritab väikest kirja varjates iivet tõsta.

Räägin vanemahüvitisest, mida olen saanud juba ligi aasta. Pole midagi öelda, pakutavad summad on ühed heldemad maailmas. Võtavad tõesti ära hirmu lapsesaamisega kaasneva kiire vaesumise ees ja küllap toidavad ka iivet, sest leiame, et lapsega kodus olemine on tõesti ühisest rahakotist nii palju kulutamist väärt (kõrvalepõikena võiks alternatiivina kaaluda ka varajasi lapsehoidusid, et vanemad kiiresti erialasele tööle tagasi suunata). Kindlasti leiab märksa rumalamaid kohti, kuhu raha suunata.

Halvem positsioon kui enne

Kuid mis juhtub vanemaga siis, kui ta läheb pärast lapse pooleteiseaastaseks saamist tööle tagasi? Siis tulebki mängu peenike kiri. Ta positsioon tööl on märksa halvem kui enne vanemapuhkusele jäämist.

Paberil on kõik kena. Tööandja hoiab vanemale alles tema koha ja ehkki kolleegid on ehk vahepeal saanud palgakõrgendust või karjääris edasi liikunud, ei maandu ta palju nigelamale kohale. Aga kui laps peaks pärast seda haigeks jääma? Või vanem ise? Või juhtub see, mida tuleb ette liigagi tihti: koondamisteate saad esimesel päeval pärast tööletulekut?

Siis saate puust, punaselt ja väga valusalt teada, mis vahe on hüvitisel ja palgal. Sellest heldusest, millest jagub maksta pooleteise aasta jooksul endise sissetulekuga elamiseks, ei jätku enam piskut, et tasuda töötuskindlustust. Ei jätku ka suuremat summat ehk sotsiaalmaksu osa – mis sest, et riigi jaoks tähendaks see raha ühest taskust teise tõstmist.

Ühest küljest oleks haigushüvitiste puhul asi justkui peaaegu korras: arvesse läheb endise palga järgi makstud sotsiaalmaks ja tööle naastes poleks nagu vahepealset pausi olnudki, juhul kui… juhul kui vahepeal pole sotsiaalmaksu juurde laekunud. Näiteks mõne väikese otsa eest, mida vahepeal ikka teed – ületöötanud kolleegid paluvad härdalt, endal on ka huvitav, aitab kvalifikatsiooni hoida ja tööandjal ei lähe sa vahepeal meelest ära. Teisisõnu kõik see, mida eksperdid soovitavad. Pole ju vähimatki põhjust, miks ei peaks püüdma end kasvõi lapse une ajal tööturu jaoks atraktiivsena hoida.