Akiivne kodanik: linna ei tohi arendada lipp lipi, lapp lapi peal põhimõttel

Pealinnas on taaskord võimust võtnud hoogsam ehitustegevus koos järjest segasema arusaamaga, mis suunas Tallinn liigub. Hõberemmelga ja teiste puude maharaiumine Haabersti ringil on vaid üks mõru näide sellest, kuidas linnajuhid ei täida neile pandud rolli vaadata tervikpilti või vähemalt ei ole nad seda linnakodanikele arusaadavalt selgitanud. Tervikliku visiooniga planeerimise asemel valitseb lippidest ja lappidest koosnev kaootilisus, kus puudub disaineri pilk ja õmblejat pole ligi lastud. Kraanade ja koppade mere taga tuleb näha kõiki inimesi, mitte ainult teatud huvigruppe.

Loodetavasti parandab Haabersti mitmetasandiline ristmik linna sisse ja välja sõitjate sõidumugavust. Aga selle suurejoonelise projekti juures ei ole arutelusid tekkivast uuest elukeskkonnast ega sellest, millist mõju avaldab nii mastaapne ehitus teeäärsete kortermajade elanikele, kelle akendest avaneb nüüd otsevaade lähemale tulnud trassile, mille müra ei takista enam miski.

Tallinnas domineerib paraku praktika, kus erinevate detailplaneeringute aruteludel keskendutakse konkreetsele kitsale maa-alale ja muud elulised küsimused lükatakse kergekäeliselt tagasi. Pahatihti ei toimu mingit sisulist debatti selle üle, kuidas uusehitused ümbritsevaga kokku sobivad ning millised planeeringud on kõrval ootel. Kaootiline on ka kergliiklusteede jupikeste omavaheline ühendamine, arutelu lähiümbruse koolide ja lasteaedade üle ning ühistranspordivõrku muudatuste sisseviimine.

Kõige lihtsam on näiteid tuua oma koduümbrusest, tänavu 55 juubelit tähistavalt Mustamäelt, mis on jätkuvalt arenev ja kasvav linnaosa. Ka see piirkond on kinnisvaraarendajatele atraktiivne koht, mille tõestuseks on kümned ja kümned uued majad, kraananokad ning uute detailplaneeringute taotlused. Vanemate asumite kõrvale on kerkinud täiesti uued piirkonnad, kusjuures iga arendus on nagu omaette linnaruumi visatud lapp. Tervikpilt on kahjuks läbimõtlemata.

Mustamäe, Nõmme ja Haabersti piiril asuva kunagise Kadaka küla maad on viimase viie aastaga tundmatuseni muutunud. Juba kerkinud mitmekümne maja kõrvale rajatakse üha uusi. Iga arendaja üritab ehitada nii suure korterelamu kui võimalik ja ikka tihedalt üksteise kõrvale. Paar parkimiskohta tehakse üle normi, et kõik selle „ülima heatahtlikkuse" peale kõvasti käsi plaksutaksid. Aga ometi tekivad kohe ka parkimisprobleemid ja lähiümbruses ei paista mingeid täiendavaid võimalusi parkimiseks või hästi läbimõeldud ja tihedat ühistransporti, et tekiks mõte autost loobuda. Tavaliselt käib projekti juurde ka kõige pisematele mõeldud mänguplats, mis koosneb minimalistlikust liumäest ja liivakastist. Enamasti sellega arendaja jaoks üks krunt ka lõpeb, mille järel tuleb järgmine krunt ja järgmine lapp. Sel moel kaovad ära linna äärealadele iseloomulikud rohealad. Aga kus saavad siis nii noored kui vanad vabas õhus ja roheluses liikuda ja ühiselt tegutseda?

Arengukava on vajalik

Inimkeskne linnaruum ei tohiks olla nagu sibul, et lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata, kus tükkide omavaheline sobivus on disaineri ja rätsepa pilguga läbi kaalumata ning need tükid maitsekalt ühendamata.

Tallinna koduleht annab sõna „arengukava" peale üle tuhande vaste. Aga ainult kahel linnaosal kaheksast on kehtiv arengukava, mis peaks erinevad teemad linnaosas ühtseks tervikuks siduma. 2014. aastal olin minagi üks nendest, kes panustas Mustamäe arengukava koostamisse. Kurvastavalt on see kava senini vastu võtmata, samuti pole peetud uusi sisulisi arutelusid. Dokumendiks, mis peaks seadma Mustamäe elukeskkonnale raamid, on 2005. aastast pärit Mustamäe üldplaneering. Täna on käes 2017. aasta! 12 aasta jooksul on oluliselt muutunud linna planeerimise põhimõtted, nagu ka inimeste ootused ja soovid. Rääkimata sellest, et toonase üldplaneeringu kehtestamise ajal oli linnaosas veel korterelamutest puutumatuid alasid. Lisaks on toimunud arengud Tallinna piiride taga, mis on mitmekordselt suurendanud piirkonda läbivat autovoogu.

On viimane aeg alustada linnaosade terviklike arengukavade koostamise ja linnaosade üldplaneeringute kaasajastamisega. Seda tehes tuleb esiplaanile tõsta inimsõbralik elukeskkond. Loodetavasti näitab Nõmme oma üldplaneeringut koostades head eeskuju, kaasates ka naaberlinnaosad.

Õnneks ei paikne kõik majad veel tihedalt üksteise kõrval ja sõiduteede vahel. Leidub betooni valamata alasid, mis pakuksid linnaelanikele täiendavaid võimalusi, rajamaks läbimõeldult vaba aja veetmise ruumi näiteks korvpallirõnga või ronimisseina. Isegi kui mõnda maalappi on planeeritud mingil hetkel millekski muuks kasutada, siis seni, kuni kopp maas ei ole, saab sinna lihtsalt tekitada nö avalikku ruumi. Ühe planeeringu elluviimiseks võib kuluda aastaid - niikaua võiksid näiteks jalgpalliväravad ja niidetud muru võõrustada jalgpallihuvilisi noori. Samuti sobivad taolised maatükid linnaaia rajamiseks, näiteks Berliinist võib leida päris huvitavaid näiteid.

Teisalt - kui me oleme kulutanud hulga maksumaksjate, elanike ja arendajate eurosid ning ehitanud kortermaju ja sõiduteid, siis tahaks loota, et inimeste liikumise võimalused ja kõik muud detailid on väga hoolikalt läbi mõeldud, sest hiljem on väga raske muudatusi teha. Inimnäolise linnaruumi kujundamine ning pikaajaliste ja läbiräägitud visioonide järgimine peab saama 21. sajandi Eestis normiks.