Enamik kliente apteegist põhjalikku nõuannet ei oota. Nad ostavad retseptiravimeid, mille manustamist on arst juba selgitanud, või endale teatud-tuntud käsimüügiravimeid. Sellised inimesed võidaksid sellest kindlasti, kui maa-apteeke saaks tänu videosillale rohkematel nädalapäevadel lahti hoida.

Ka põhjalikumaid nõuandeid saab videosilla kaudu enamasti edukalt anda. Videoühenduse ja eriti telefoni teel konsulteerimist kasutatakse meditsiinis ammu, apteekidel ei tohiks takistada selliseid lahendusi arendada.

Enda sõnul ravimiamet ei takistagi, sest ei olevat keelanud ära „niinimetatud videonõustamist, vaid kohustame ettevõtjat tagama apteegi lahtioleku aegadel proviisori või farmatseudi kohaloleku”. Sisuliselt teeb see sama välja: kellele ja milleks arendada videonõustamist, kui apteeki ei saa nagunii lahti teha, sest füüsiliselt kohal viibivaid proviisoreid ja farmatseute ei jätku või ei võimalda apteegi käive neile väärilist palka maksta?

Seevastu videonõustamise lubamine võiks mõnda väiksesse kohta tagasi tuua isegi päriselt kohal viibivad farmatseudid ja proviisorid. Videonõustaja ei pea ju tingimata olema suures linnas, vaid võib oma tööd teha mõnest väikelinnast või külast.

Innovatsiooni soosiv ja teenuse parema kättesaadavuse eest seisev ravimiamet teeks kiiresti vähemalt ettepaneku seadust muuta, kui usub, et praeguse sõnastuse raamesse videosild ikka kuidagi ei mahu.