Indrek Sirk: keeldude ja käskudega autoroolis mobiili näppimist ei lahenda

Viimastel aastatel on üha sagedamini juhtunud, et karistuste karmistamisega on keeratud üle võlli. Riik on millegipärast arvamusel, et paragrahvi muutmisega muutub ka inimkäitumine. Tegelikult on vaja inimesi harida, miks on teatud käitumine ohtlik ning tagada, et rikkumisele järgneks sekkumine. Inimese enda ohutunnetus võib olla väga madal. Lubatud kiirust või alkoholi piirmäära ületades ei saa ka paljud inimesed aru, et see võiks olla ohuks neile ja teistele. Kõrvaliste tegevuste ohuna hindamisel on riski tajumine veelgi madalam. Puudub ka üldine ühiskondlik hukkamõist nagu joobes juhtide suhtes. Seetõttu on vaja teha rohkem teavitus- ja selgitustööd. Kui alkoholi tarbimise ja sõidukiiruse valiku puhul inimesed vaikselt hakkavad ohtudest aru saama, siis nutiseadmete puhul seda veel väga hästi ei tajuta.

Kiidan riiki, et selliseid preventsioonikampaaniaid viiakse üha enam läbi (näiteks "Kui juhid, siis juhi"). Elulised võrdlused ning tegelikult juhtunud õnnetuste kirjeldused aitavad paremini mõista selle justkui lihtsa tegevuse ohtlikkust. Lühikese 5 sekundilise telefonile vaatamise aja jooksul läbib auto maanteekiirusel jalgpalliväljaku pikkuse maa ehk rohkem kui 100 meetrit. Tavapärane reaktsiooniaeg liikluses on 1 sekund. See peaks panema inimese mõtlema, et ta tegelikult ei näe, mis teel või tee ääres toimub ja ei suuda õnnetuse korral reageerida.

Teine oluline inimkäitumise mõjutaja on vahelejäämise hirm. Politsei on oluliselt kasvatanud järelevalvet, mis puudutab kõrvalisi tegevusi. Kas just piisavalt, aga statistiliselt on nutisõltlasel tõenäosus politseile vahele jääda mitmeid kordi suurem: 2016. aasta esimesel poolaastal karistas politsei 777 juhti roolis kõrvaliste asjadega tegelemise eest (see ei pruugi olla vaid telefoni kasutamine sõidu ajal), 2017. aasta esimesel poolaastal oli see arv aga juba 1678, seega enam kui 2 korda rohkem.

Telefoni kasutamise keeld on Eesti seadustes alates 2001. aastast, kui keelati käsi vabaks jätva abivahendita telefoni kasutamine asulas. Järgmine jõuline samm tehti 2011. aastal, kui keelati ka telefoni käes hoidmine ning mitte üksnes asulas, aga ka asulavälisel teel. Keeld telefoni sõidu ajal käes hoida käivitas vastureaktsiooni liiklejates. Kui miski on keelatud, aga seda ikka tehakse, siis püütakse seda varjata. Auto pole ju klaaskuul – inimene pole terves ulatuses nähtav. Varem hoidis juht telefoni kuskil rooli juures ja sai kerge silmaliigutusega suunata vaate telefonile ja tagasi teele. Vahelejäämise ja karistuse hirmu tõttu liikus käsi telefoniga nüüd alla käigukangi juurde, kus telefoni käehoidmist enam eemalt tuvastada ei saa. Tegu on varjatum, kuid pilk on hoopis kauem liiklusest eemal ning pilgu suunamine nõuab ka pea pööramist.

Igal regulatsioonil on positiivsed ja negatiivsed mõjud. Ühelt poolt saatis keelamine selgema sõnumi, et tegemist on ohtliku tegevusega ning ka karistamine muutus lihtsamaks. Aga teisest küljes tõi see kaasa selle, et nutiseadmeid kasutatakse varjatumalt ja sellest tulenevalt ohtlikumalt.