Tibud ja omlett
Prügikastis surmale määratud piuksuvad tibupojad on kahtlemata erakordselt ebameeldiv vaatepilt. Kuid paremini ei kõla ka väide, et tegelikult peaksid säärased tibud jõudma hoopis mingisse masinasse, mis tapab nad kiiremini kui sekundiga. Sellise masina olemasolu peaks vist näima humaanne, aga tekitab hoopis vastikusjudinaid. Tahaks kuidagi tibusid aidata, aga kuidas?
Kas loobuda munade ja kanaliha söömisest? Aga see ei aita tibusid küünevõrdki, poputab üksnes lihast ja munadest loobuja isiklikku ego. Ta saab end nüüd tunda nii õilsa ja puhtana, kuulutada uhkusega, et tema oli puu otsas, kui pauk käis. Kuid on kindel, et paugud kärgatavad aina edasi. Tibude kiire hukkamise masinad mürisevad endiselt ja küllap satub elusaid linnupoegi ikka veel ka prügikonteinerisse. Kui mitte Eestis, siis kusagil mujal maailmas ikka: seal, kus kodanikuühiskond pole veel nii kaugele arenenud ja kus inimeste esmane mure on ise ellu jääda.
Me oleme nagu luksuslaeva esimese klassi reisijad, kes on pannud selga õhtuülikonna ja naudivad nüüd head toitu ja muusikat. Aga kusagil laeva hämaras trümmis rügavad sajad inimesed selle nimel, et laev liiguks, tuled põleksid, toit oleks laual ja šampanja külm. Kui me neid juhuslikult nägema juhtume, siis on ehmatus suur: oi, oi, kuidas siis nii! Vaeseke, te olete ju üleni tahmane! Meis ärkab südametunnistus, me kingime vaesele mehele küpsise ja nõuame laeva kaptenilt, et kütja tuleb otsekohe puhtaks pesta. Siis jõuame sadamasse ja läheme rõõmsalt maale, aga laev suundub koos uute reisijatega uuesti merele. Ja kütja muudkui virutab sütt ahju.
Tegelikult ei ole meil maailma üle kontrolli. Ise võime ju olla kuitahes lahked ja head, aga kas riided meie seljas võib olla valmistanud lapstööjõud kusagil arengumaal, seda me ei tea. Kes ja millistes tingimustes on noppinud need puuviljad, mida me sööme? Kuidas on kaevandatud maavarad, millest me sõltume? Lõppude lõpuks ei tea me isegi seda, kas pangateller, kes meile leti taga lahkelt naeratab, pole just nüüdsama lahkunud oma haige ja nutva lapse juurest, sest ülemus nõuab, kliendid ootavad. Meie ootame! Nüüd ta siis teenindabki meid ja me ei aimagi, et põhjustame tahtmatult kannatusi.
Piltlikult öeldes elamegi me keset pasamerd. Kahjuks on see nii. Kannatused ja mured on inimese elust lahutamatud, müütilist Eedeni aeda ei paista kuskilt. Muidugi, see kõik ei tähenda, et tuleks muutuda kalgiks ja küüniliseks. Võimaluse korral tuleb ikka teist inimest aidata, looma vastu lahke olla, teha nii, et sa vähemalt teadlikult teistele elusolenditele valu ja vaeva ei valmista. Aga paraku tuleb leppida ka sellega, et maailm on justkui India suurlinna tänav, kus sul pole lootustki kõiki kerjuseid aidata. Annad ühele, annad teisele, aga siis pöörad pea ära. On see südametus? Pigem juba looduselt kaasa saadud oskus olla ühtaegu kaastundlik ja siiski oma eluga edasi minna.
