Tiia-Liis Jürgenson: vanemastipendium oleks märksa põhjendatum idee, kui kodanikupalk lihtsalt selle eest, et omad Eesti passi
Möödunud kuul kutsus Reformierakonna linnapeakandidaat Kristen Michal ajakirjanikud laste mängutuppa, et seal hullavate mudilaste foonil teatada erakonna plaanist, kaotada Tallinnas lasteaia kohatasu. Nagu tavaliselt ei huvitanud linnapeaks pürgivat Michaeli mitte sõnumi sisu, ega vahendid lubaduse ellu viimiseks, vaid võimalus end eksponeerida. Iga vähegi PR tehnoloogiaga kursis olev inimene ju teab, et kõige tulusam on poliitikul näidata end koos lastega, sest rõõmsad põnnid tekitavad positiivseid emotsioone.
Kui ajakirjanikud pärisid, millistest allikatest plaanitakse kohatasu kaotamist finantseerida, kõlas vastuseks umbmäärane heietus, et Tallinna suuruse linna eelarves peaks vajalik raha leiduma.
Muidugi kõlasid üritusel taas süüdistused Tallinna praeguse linnavõimu aadressil, ja seda vaatamata tõsiasjale, et pealinnas juba tegeletakse vanemate jaoks lastega seonduvate kulude kärpimisega. Enam kui kümme aastat on Tallinnas toitlustatud põhikooli õpilasi tasuta. Algavast õppeaastast lisanduvad gümnaasiumiõpilased ning tasuta toitu hakkavad saama ka kõik 22 000 lastaia mudilast. See tähendab, et vanemate maksekoormus langeb lapse kohta 35 euro võrra kuus. Arvestades, et lasteaiatasu keskmine suurus on 57 eurot, on tegemist olulise kärpega.
Tasuta lasteaiatoit tuleb ja jääb pikemaks ajaks
Juba on oponendid lasknud tasuta lasteaiatoidu kohta käibele jutu, et see on valimiste eelne populistlik trikk ning plaanitud vaid aasta lõpuni. Valimiste eel võib mõnele nutikale analüütikule küll tunduda, otsekui olenekski meie elu üksnes poliittehnoloogilistest võtetest koosnev, ent tegelikkus on märksa proosalisem. Pingutatud valimisloosungitest olulisemaks häältemagnetiks on konkreetsed teod.
Miks peaks erakond, kelle algatus on tasuta koolitoit, aga ka aastaid kestnud tasuta ühistransport, ühtäkki senist käekirja muutma ja lasteaedade tasuta toitlustamisest juba mõne kuu pärast loobuma? Keskerakonna ellu viidud algatused on arvestatud pikema perspektiiviga ning tasuta toit lasteaedades pole siin erand.
Tallinn on pidevalt suurendanud toetust lapsi kasvatavatele peredele. Meenutagem siin lisaks tasuta toitlustamisele veel esmakordselt kooli mineva lapse toetust. Samuti on lapsi kasvatavatele peredele abiks linna makstavad toimetulekutoetused ja sissetulekust sõltuvad toetused. Toimetulekuraskustes peredel on võimalik taotleda ka lasteaia kohatasust vabastamist. Tallinna tõhusad sotsiaalmeetmed on üheks põhjuseks, miks inimesed asuvad teistest Eesti piirkondadest siia elama.
Lasteaia kohatasud on riiklik küsimus
Lasteaia kohatasust vabastamine ei peaks toimuma eraldi omavalitsuste kaupa, vaid kui selline otsus langetatakse, võiks see puudutada tervet riiki. Eesti on liiga väike ning olukord iibega liialt tõsine, et võiksime taoliste otsuste puhul lähtuda piirkondlikest võimalustest. Kui soovime demograafilist olukorda parandada, tuleks kasutada lasteaia kohatasu kaotamisest märksa tõhusamaid meetmeid, näiteks võiks kaaluda vanemastipendiumi kehtestamist.
Viimasel ajal on nii meil kui mujal maailmas räägitud palju kodanikupalgast. Kuigi kodanikustipendiumi sisseseadmist käsitletakse uudse mõttena, on tegemist siiski vahepeal unustusse langenud vana ideega, mille juured ulatuvad 18. sajandisse. Kodanikupalga senine arutelu on toimunud vastuoluliselt ning kuigi selle kehtestamise pooldajad pole enda eesmärke suutnud piisavalt selgitada, on mõte pälvinud tähelepanu. Ja mis seal imestada, eks võimalus mitte millegi eest raha saada ahvatleb.
Eesti on olnud mitmel puhul teerajaja ning me võiksime viia ka kodanikupalga diskussiooni uuele tasandile, asendades igale kodanikule makstava palga stipendiumiga, mida saavad lapsi kasvatavad vanemad. See oleks heaolu õiglane ümberjagamine neile, kes tegelevad ühiskonnale äärmiselt vajaliku ja elulise tegevusega – kasvatavad uut põlvkonda.
Vanemastipendium ei peaks asendama vanemahüvitist, vaid seda täiendama. Stipendiumi maksmine algaks peale vanemahüvitise maksmise lõpetamist ning kestaks laste täisealiseks saamiseni. Stipendiumi tuleks diferentseerida vastavalt laste arvule ning selle saajateks oleksid mõlemad last (või lapsi) kasvatavad vanemad.
Kindlasti tõmbub nüüd nii mõnegi nägu muigele ning kõlab küsimus, et kust selline raha leitakse. Kui võtame vaevaks tõsimeeli arutleda kodanikupalga üle, mis ju tegelikult tähendab raha kopterilt külvamist, siis need, kes loobuvad mugavast elust ning võtavad endale rea kohustusi selle nimel, et riigile kodanikke ja maksumaksjaid kasvatada, väärivad tasustamist. Igatahes on vanemastipendium märksa põhjendatum, kui kodanikupalk lihtsalt selle eest, et omad Eesti passi. Kui kodanikupalk kasvatab ülalpeetava mentaliteeti ning mõjub lõppkokkuvõttes halvavalt kogu ühiskonnale, devalveerides töö kui hüvedest osasaamise väärtust, siis vanemastipendiumit makstakse inimestele, kes annavad riigi kestmisele olulise panuse.
Vanemastipendiumi suurus ja rahastusallikad selguksid siis, kui jõuame ühiskonnas konsensusliku otsuseni selle otstarbekusest, mille järel võiks teostada konkreetsed arvutused. Muidugi pole vanemastipendium kiirelt rakendatav, ent pikemas perspektiivis siiski täiesti teostatav ettevõtmine. Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks oleks see parim lahendus.
