Superministeerium kui ligipääsetavuse häbiplekk
Paar päeva tagasi väisasin üht ministrit külastades verivärsket superministeeriumi. Ausalt öeldes hõõrun siiamaani silmi ja näpistan kõrvu, kas see, mida nägin, oli ikka ilmsi.
See, et uus ja kulukas hoone pole teab mis kaunis, oli juba ammu teada. Aga kuidas osutus võimalikuks, et 2017. aastal püstitatakse Euroopa Liidu liikmesriigi linnaruumi avalik hoone, mis hoogsalt eirab ligipääsetavuse põhimõtteid?
Kuidas sai juhtuda, et nelja ja poole ministeeriumi tuhandet töötajat majutavas hoones peab liikumistakistusega inimene invakempsu otsides korruste vahel rändama, sest igal korrusel pole ligipääsetavat tualettruumi? Et kehvema nägemisega inimene jookseb iseavanevatesse või ka mitteavanevatesse klaaspaneelidesse, mida fuajeedes on kohati kolmes või neljas kihis. Et töökohtade asemel on „hubane” madal puhkemööbel, mida liikumispuudega inimene ei saa ja näiteks Aspergeri sündroomiga inimene ei suuda kasutada. Et kööginurkades ei ulata ratastoolis liikuja teiste abita tassi võtma, rääkimata selle pesemisest. Et avatud büroos telefonikõnede pidamiseks mõeldud kaunid boksid on püstiseismiseks ja trepiastme võrra põrandast kõrgemad.
Arenenud maailmas, sh Euroopa Liidus, kehtivate reeglite järgi peavad avalikud teenused ja avalike teenuste osutamisega seotud hooned ligipääsetavad ehk barjäärivabad olema. Haiglate, koolide, sotsiaal- ja kultuuriasutuste kõrval kuuluvad selliste hoonete hulka igasuguse kahtluseta ka riigi- ja omavalitsusasutuste majad.
