Jaanus Vogelbergi autorikülg: inimkatsed iseendaga

Proovin mitme näite kaudu edasi anda üht üldist põhimõtet, mis kõlab umbes nii: elusloodus kohaneb muutuvate oludega ja lausa ootab muutusi. Idee pärineb Nassim Talebi 2012. aasta raamatust "Antifragile". Eesti keelde on seda raske tõlkida, "Antihaprus" on ilmselt parim versioon.

Kõik, mis on elus, suudab mingi piirini muudatustega kohaneda. Veelgi enam, elusorganismid lausa vajavad arenemiseks muutusi, volatiilsust ja juhuslikkust. Haprad asjad nagu portselantassid purunevad muudatuste (mahakukkumiste) tagajärjel, antihaprad aga parenevad.

Lugesin raamatut "Antifragile" esimest korda 2014. aasta suvel. Nietzsche on enda kohta öelnud: "Ma pole inimene, ma olen dünamiit." Pole liialdus öelda, et Taleb lasi õhku viisi, kuidas ma senimaani olin maailma vaadanud. Järgnevalt proovin näidata, kuidas Talebi ideed on võimalik tegelikus elus rakendada.

2016. Silmad kohanevad

Olen tugevalt lühinägelik. Seda on ka mu isa ja ema, olid vanavanemadki, mistõttu uskusin pikka aega peavoolu vaadet, et lühinägelikkus on "geneetiline" ja parandamatu. Juba esimeses klassis sain –2 prillid, mõni aasta hiljem oli üks silm juba –6,25, teine –5. Ei olnud just meeldiv, aga tundus paratamatu. Ühel hetkel sain läätsed, prillipapaks mind enam ei kutsutud ja nägemine palju hullemaks ka ei läinud, mistõttu ma ei mõelnudki sellest kui probleemist.