Maaettevõtja: riik, luba meil elada kvaliteetset elu maal!
Palju räägitakse linnastumisest ja ajude äravoolust nii tõmbekeskustesse kui ka Eestist ära. Samuti töökohtade vähesusest ja teenuste kättesaadavusest maapiirkonnas. On sõnakamaid ja häälekamaid, kes väidavad, et nad teavad vastust probleemile kui ka neid, kes tõdevad, et tegu on paratamatusega ning teha pole muud kui „lasta asjadel minna omasoodu“.
Mind sundis sulge sundis haarama see, et ravimiamet keelustas Luunja ja Kavastu apteegis ravimite müügi videosilla vahendusel. Kas riigi huvi ja soov on inimesed koondada linnadesse ja jätta maapiirkond elanikkonnata? Järjest on vähenenud pakutavad teenused ja suure tõenäosusega kahanevad need haldusreformi tõttu veelgi. Jah, on asju riigi juhtimises, mida tuleb teha ning vaadates suurt pilti lihtsalt tõdeda, et sai „õigem“. Kahjuks apteegiteenus pole üks nendest näidetest.
Maapiirkondades elu säilimise üheks alustalaks on entusiasm ja soov maal olla, valmisolek muuta mõtemalle ning jäigastunud arusaamu ning omada visiooni ja julgust algatada muutusi. Olla kannatlik. Lahenduskesksus ja uuendusmeelsus aitavad maal ellu jääda. Uuendusi ning innovatsiooni otsitaksegi taga kõigis sektorites, et olla säästlikum ressurssidega, mida niigi napib ja luua lisandväärtust. On selleks siis uuenduslik ärimudel, kohapealsete ressursside mahukam ärakasutus või hoopis e-lahendused, mis pole sõltuvuses teenuse pakkumise asukohaga.
Ravimite müük on oma olemuselt keerukas ja nüansirohke protsess, mis puudutab inimeste elu ja tervist. On igati mõistetav riigipoolne soov tagada elanikele ohutu ravimite kättesaadavus, kehtestada nõuded nõustamisele ning vajaliku kvalifikatsiooniga spetsialisti ehk proviisori olemasolu ravimite müügiks. Samuti on oluline, et on tagatud kahekordne nõustamissüsteem ehk arstilt saadud esmane informatsioon ravimi manustamise kohta, millele lisandub veel proviisori nõustamine ja info apteegis.
Videosilla vahendusel toimus raivimimüügi protsess nagu tavaapteegis, ainuke vahe oli, et proviisor on ekraanil. Ta suhtleb persooniga näost-näkku, kuulab tema soove ja kaebusi ning vastavalt sellele soovitab ravimi. Ravimi õigsust kontrollitakse samuti videosilla vahendusel, et klienditeenindaja ei eksiks ravimikarbi väljastamisel. Käisin ka ise seda uuenduslikku teenust testimas ja küsisin, et kui ma tean ise, mis käsimüügiravimit ma osta soovin, siis kas on vaja ühendada proviisoriga, siis jäi klienditeenindaja kindlaks ja ütles, et selline on nõue. Mõelge, kui sageli me astume sisse apteegi uksest ja küsime, palun ibuprofeeni või paratsetamooli ning meie käest küsitakse vaid, kui suurt pakendit soovime ning ost saab sooritatud. Ehk vahest soovitatakse ka paari-kolme alternaiivse tootja vahel, millist eelistame. Keegi ei küsi kellele ravimi ostame, millise valu korral ning kui palju ma tegelikkuses seda valuvaigistit tarvitan.
Olukorra teeb veel mõistetamatuks asjaolu, kus e-lahendused on täna ravimite müügis Eesti Vabariigis seadusega lubatud. Netiapteegi vahendusel on võimalik tellida käsimüügiravimeid ilma nõustamist saamata ja iseseisvalt valikuid langetades. Retseptiravimit ostes ühendatakse proviisoriga, kuid isikut nägemata. Ehk see lahendus on juba olemas ja töötab.
Keelamise ja ähvardamise asemel oleks innovaatilise ja e-lahendusrikka riigi esindajatel paslik küsida, kuidas leida lahendus antud olukorras, et tagada teenuste kättesaadavus ja ka ohtus. Ootus riigile oleks see, et initsiatiivi ja uuendusmeelsust tunnustatakse ja lahendusi otsitakse ühiselt.
Nagu öeldud, lahenduskesksus ja nutikus on maaelu säilimise võtmes väga olulised sõnad. Riik, luba meil elada kvaliteetset elu maal, kus teenuste kättesaadavus paraneb, mitte vastupidi. Palun!
