Eesti võrkpalliäss näeb Venemaa EM-kullani tüürinud diktaatorlikust treenerist hirmuunenägusid
Kuni finaalini liikus füüsiliselt võimas Venemaa vollekoondis EM-finaalturniiril segamatult kui kombain põllul. Kõik, kes ette jäid, purustati. Bulgaariale, Hispaaniale, Belgiale ja kahes matšis Sloveeniale ei kaotatud geimigi. Alles finaalivastane Saksamaa suutis pommitaja György Grozeri vedamisel nad mugavustsoonist välja raputada, kuid Sergei Šljapnikovi hoolealused ei murdunud. Ka mitte viiendas geimis 2 : 5 kaotusseisus, kui Grozer juubeldades enesekindlaid ja veidi ülbeidki žeste tegi. Seni heitlikult tegutsenud Maksim Mihhailov sai servil ja rünnakul sihiku paika, Venemaa võitis otsustava vaatuse 15 : 13.
Uue lipu all oli see idanaabritele alles teine, koos Nõukogude Liidu aegsete võitudega aga juba 14. tiitel. Eks head materjali on venelastel alati olnud. Seekord suutis pusletükid kauniks tervikpildiks kokku seada aasta alguses peatreeneriks nimetatud karmi käega Šljapnikov (56).
Peibutati 50 000 dollariga
Peagi ilmuvas raamatus „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu” kirjeldab koondise eest 175 mängu pidanud endine diagonaalründaja Argo Meresaar värvikalt isiklikku kokkupuudet Šljapnikoviga. Katkend käsikirjast:
Kommentaatorid on jätnud Keelest mulje kui käredast treenerist ja hirmuvalitsejast. Keskmisest kõvema käega ta ongi. Emotsionaalne ja äkiline samuti, kuid mitte ülearu karm. Kui esimene meelepahapahvak on üle käinud, leebub ja unustab mängus juhtunud episoodid kiiresti.
„Ei ütleks, et Avo on treenerina kuri,” iseloomustab Meresaar, kes mängis Keele taktikepi all nii koondises kui ka hiljem Selveris. „Ei ole kordagi tekkinud tunnet, et ta läheb närvi ja annab kellelegi vastu kõrvu. Lause alguses tuleb „kurat” ära, aga edasi läheb toon alla. Minu arust talitseb ta ennast päris hästi.”
Tõelise türanniga kohtus Meresaar hooajal 2004/05, kui pallis Venemaal Jaroslavi Neftjannikus. Praegune idanaabrite koondise loots Sergei Šljapnikov oli seal pooljumala seisuses – klubi treener-mänedžer-president. Vaat tema oskas sõimata. „Mind hoiatati peatreeneri eest. Kuhu sa lähed, kutt! Aga rahasumma tegi oma töö, 50 000 dollarit aastas oli sel ajal ikka väga korralik leping. Pealegi see oli tippliiga. Kõik ütlesid: wow, Venemaa, sa pead minema! Tagantjärele võin öelda, et oleks tulnud otsida vastuvõetavam koht. Kui tegid eriti hea mängu, ütles ne ploho. Halva etteaste puhul kruttis end üles ja pidas kaks tundi kõnet. Vaimne terror ja negativism nüristab. Hooaja lõpus tegin kalendrisse ristikesi ja lugesin päevi. Lõpuks jäi palgast muist saamata, aga see polnud tähtis. Minu jaoks oli palgast ilmajäämisest ebameeldivam minna treeneri kabinetti raha vastu võtma. Vastumeelsemat inimest pole veel näinud. Mõni näeb hirmuunenägudes ämblikke ja rotte, mina olen kümmekond korda näinud, et treenin taas Jaroslavis ja mõtlen: kurat küll, kuidas ma ometi siia tagasi sattusin?”
Tegi julgelt noorenduskuuri
Ent Poolas kohapeal käies ja EM-i jälgides jätsid Venemaa esitused Meresaarele sümpaatse mulje ning ta võttis Šljapnikovi töö ees mütsi maha. „Respekt. Kõva vend, ju oskas õigeid mehi valida. Tegi treeneriks saades julge otsuse ja viis läbi noorenduskuuri,” kiitis Meresaar Venemaa esinduse varem kaks korda juunioride MM-kullani viinud Šljapnikovi.
EM-il Šljapnikov vihapursetega eriti silma ei paistnud. Ju on aeg teinud oma töö ja eks jooksis kõik finaalini niigi õlitatult. „Eks koondises on ta käes tippmehed. Jaroslavis tegeles ta noorte uljaspeadega, kes tegidki lollusi. Kõige enam ajas teda närvi see, mis toimus väljaspool treeninguid ja mänge,” tunnistas Meresaar Eesti Päevalehele, et kohati olid treeneri pursked põhjendatud.
Pronksimängus sai Eestiga hädas olnud Serbia raske 3 : 2 võidu Belgia üle. Turniiri väärtuslikemaks mängijaks valiti Mihhailov, tähtede viiskusse Grozer, Marcus Böhme, Denis Kaliberda (kõik Saksamaa), Sergei Grankin ja Dmitri Volkov (mõlemad Venemaa), Srećko Lisinac (Serbia) ja Lowie Steuer (Belgia).
