Monika Haukanõmm superministeeriumist: läikiv fassaad ja komistavad koristajad? Urve Palo, palun tee oma töö ära
Probleem on hoopis laiem ja põhimõttelisem. Nimelt - millist elukeskkonda me soovime ja kuidas seda ise kujundada oskame. Kas kasutajasõbralik ja kõigi inimeste vajadustega arvestav elukeskkond on iseenesest mõistetav või on meil veel tegu, et puuetega inimesi ja nende vajadusi võtta elu normaalse osana.
Juulist 2015 kehtib Eestis uus ehitusseadustik, kus on öeldud, et kõik uus ja loodav tuleb ehitada mõistlikult, jätkusuutlikult, eesmärgipäraselt toimivalt ning lisaks peab rajatis olema kasutatav ehk ligipääsetav kõigile. Nii noortele kui vanadele, pikkadele ja lühikestele inimestele, lisaks liikumispuudega inimestele, pimedatele, kurtidele, intellektipuudega inimestele, aga ka lapsevankriga liikujale, kohvriga turistile või jalutuskeppi kasutavale härrale-prouale.
Kohad, kus pakutakse avalikke teenuseid ja kus need on mõeldud kasutamiseks kõigile, peavad olema mugavad ja inimsõbralikud. Meie endi loodav keskkond peab soodustama iseseisvat toimetulekut, mitte seda piirama või hoopis suurendama teatud grupi inimeste sõltuvust teistest.
Takistusteta ja mugava ligipääsuga keskkonna loomine on võimalik, kuid selleks on vaja täpseid ja selgeid miinimumnorme ning ehituseks juhendmaterjale. Täna neid pole.
Võta kinni, kas tegemist on teadmatuse või pahatahtlikkusega, kuid üle kahe aasta kehtinud seaduse edukaks rakendamiseks pole ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister suutnud Eestis kehtestada nõudeid liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes.
Tänaseks kehtivuse kaotanud ehitusseadus oli võrreldes praegusega konkreetsem ning sisaldas täpsed ja hästi järgitavad juhiseid. Nõuded puuetega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks lihtsustasid kõigi tööd - alates ehitise tellijast kuni vastuvõtjani. Kasutusmugavusele lisaks vastasid rajatised juba paberil kõikidele nõuetele.
Puuetega inimeste esindajad, eriala spetsialistid, riigikogu liikmed ning ka õiguskantsler on juhtinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja ministrite tähelepanu väga vajalikule, kuid siiani puuduvale määrusele kaks aastat, kuid asjatult.
Kui minister oleks õigeaegselt kasutanud talle seadusega antud volitust ning kehtestanud vajaliku ligipääsetavust reguleeriva määruse, ei räägiks me täna äsja valminud superministeeriumi hoonest negatiivses võtmes.
Täna arutletakse, kas selle hoone igal korrusel on invatualett või ainult sotsiaalministeeriumi omal, kas telefoniga rääkimiseks ette nähtud kabiinidesse pääseb ka liikumispuudega inimene ning kas klaasist turvaväravaid märkab ka vähenenud nägemisega inimene ja nii edasi.
Superministeeriumi hoone on vaid üks näide, mille valmides on selgunud möödalaskmised, mida on vaja asuda parandama enne, kui maalrid on jõudnud kokku korjata oma pintslid ja värvipotid.
Tihti on meile disain ja väljanägemine tähtsam kui hoone kasutusmugavus. Peaksime nendest lastehaigusest ammu välja kasvanud olema ning esikohale seadma inimesed ja nende vajadused.
Kas Eesti on nii rikas, et võib endale lubada kas või ühte tuppa aheldatud inimest, ning kas Eesti ühiskond on oma mõtlemiselt nii piiratud, et jätab kasutamata puudega inimese oskused, muutes ta aktiivsest ühiskonnaliikmest passiivseks teenuste ja toetuste tarbijaks?
Tahaksin mõlemale küsimusele eitavalt vastata.
Majandusinimeste keeles öeldes – võimalik tulu maksumaksjana muutub kahekordseks kuluks. Ehk et lisaks puudega inimese kodus olemisele maksame kinni ka selle inimese töö, kes aitab abivajajal toime tulla.
Lugupeetud minister, palun tee ära oma töö ja kehtesta vajalik ligipääsetavust reguleeriv määrus ning siis saame öelda, et oleme astunud väikese sammukese edasi võrdsema ja kaasavama ühiskonna poole.
