Triin Tõnurist vanavanemate päeval: mul torkab nagu noaga südamesse, kui kuulen kedagi vanainimestest vääritu tooniga kõnelemas
Mind halvab mõte, et keegi võib pidada oma esivanemat tülikaks või koormavaks. Meie vanaemad-vanaisad on meile nii palju kinkinud – nende panust ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Ilma nendeta ei oleks meid – see on selge –, aga koos nendega oleme rikkamad viisil, mida ainult vanainimesed teavad. Teadmised elu algupärastest väärtustest; teadmised sellest, mis teeb inimesest inimese.
Minu 87-aastane Võrumaa Mamma on mulle õpetanud – ja ei väsi kordamast –, kui vähe on inimesel vaja rahuloluks või siis õnneks, kui „seda“ nii nimetada. Ta räägib mulle ikka ja jälle, kui tohutult mugav ja lihtne on tänapäeva elu. Kaon kujutlustes aastasse 1937, kui Mamma pajatab, mismoodi ta, kohevad valged hanged põlvini, termomeeter vahel miinus kahtekümmend näitamas, seitse kilomeetrit kooli suusatas. Peened suusad, muide, olid Mamma isa tehtud – kaks puust lippi, tallad siledaks hõõrutud ja nöörid naelaga peale löödud. Viimase peal ju!
Sooja andsid villased sukkpüksid – ikka see ükssama paar, mida nii kaua kanti, kuni pikkusesse sirutuvad jalad varbaosast läbi murdsid. Ikka oli tore ja ilus lapsepõlv, on mu vanaemal helge mälestus. Teinekord, kui kipun mõttes siunama, et vihma sajab ja tramm mul just nina ees uksed kinni panin ning järgmine tuleb alles kuue minuti pärast, kihvatab Mamma pajatus ja häbipuna valgub põskedele. Kas sa lõpetad selle nurina, nean end siis mõttes. Ja tuju ongi jälle üpris hea.
Vanaemalt õpitud väärtushinnangud
