Alari Rammo: suurimad poliitpaharetid otsivad iga viimast kui auku sageli iseendi loodud normide vahel

Sügis tõotab hea valimistava vardjaile nukralt suurt saaki. Nagu hulga uute valdade piire joonistas elanike vajaduste asemel võimuiha, võib hirm võimust ilma jääda kandidaadid meeleheitehullusteni viia.

Hakkamegi kuuendat korda teraste kodanike tähelepanekuid hindama ja räägime leidudest kõva häälega. Ikka selleks, et kampaania muutuks ausamaks ja sisukamaks. Mõni küll poriseb, et milleks järjekordne koodeks või haridus- ja teadusministeeriumi värske juhendki koolidele – kõik on ju niigi selge. Aga endastmõistetav tähendab inimestele eri asju. Ühele on ilmselge, et koolid pole kallutatud poliitpropaganda koht. Teisele on sama klaar, et maksumaksja rahastatav vallaleht on ainuõige paik, kus valitsedes tehtut just praegu külgede kaupa tutvustada. Lööge oma kodukoha viimane või järgmine leht lahti ja küllap näete ise.

Küllap saab kampaania sisukuse printsiibi valguses seekord üheks probleemiks nõue, et lubadused oleksid seotud valitava esinduskogu pädevusega. Juba suvest saati kuuleme loosungeid, mis võivad ideoloogiliselt olla sümpaatsed, aga mis puudutavad näiteks julgeoleku- ja rahvastikupoliitikat, mida pole linnal-vallal vähimatki võimalust teha. Kui ehk suured linnad välja arvata, on parteiliinil ja isegi ilmavaatel kohalike valikutega vähe pistmist.

Olgem siis valijaina nõudlikud ja küsigem kandidaatidelt ikka kohaliku elu lubadusi, selmet anduda mustvalgele süvenemata polariseerimisele. Nagunii eeldab tava, et kandidaadid väldivad hirmutamist, rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse alusel vastuseisu õhutamist. Ent selle punkti rikkumine on lausa mõne kandidaadi strateegiline valik, mitte õllelaual libastumine.