Alar Kilp: Kaljulaidil on Ilvesega võrreldes paatost kõnes rohkem

Senine presidendi kõnede pidamise traditsioon ongi meil olnud selline, et neis väljendab president ka omi seisukohti küsimustes, milles erakonnad on eri meelt. Kõnes väljendab Kaljulaid küll oma maailmavaadet, või lähtub sellest, mis oleks nagu mõttekoht.

Vaadates tagasi Ilvese kümnele kõnele aastatel 2007 kuni 2016, siis sama tegi ka Ilves. Sõltumata sellest, kui palju ei arvustataks Kaljulaidi omaenda vaadete väljendamise pärast just presidendina, siis samal ajal oodatakse temalt "presidendiks olemist kõigile" ja distantseerumist erakonnapoliitikast.

Maailmavaadet võib Kaljulaidil märgata teemadel "eestlaseks olemise uhkus pole monopoliseeritav", kuidas riigikogulast "tagasisidestatakse" (kui lugeda sellest välja konservatiivset käsitlust poliitilisest eliidist, keda staatus kohustab olema eeskujuks), sotsiaalsed toetused kaitsetumatutele ühiskonnnagruppidele või näiteks ka peibutuspardid valimistel. Võibolla võiks olla neutraalsem, aga tõenäoliselt ei näe me probleemi siis, kui presidendi vaade kattub meie endi omaga.

Sedalaadi kõne on alati ka vähem või rohkem tseremoniaalne ja paatoslik. On üsna tavapärane, et president tunnustab "teie olete teinud" vormis riigikogulaste tehtud tööd ja-või sõnastab väljakutsetega toimetulemist stiilis "meie julgeme". Kaljulaidil on Ilvesega võrreldes paatost kõnes rohkem. Ühes lauses tunnustab riigikogulasi selle eest, et juletakse öelda seda, mida rahvas ei toeta. Järgmises ütleb, et teete, mida valijaskond toetab. Seega teatud üldistuse tasemel on arusaadav, et riigikogulased teevad mõlemat. Valesti ei ole midagi. Veel vähem pidulikul hetkel riigikogu saalis öelduna. Ent Ilves oli konkreetsem.