Juhtkiri | Traditsiooni kaitsjate lühike mälu
Traditsioonide ja perekonna kaitsja Varro Vooglaiu pahameeleavaldusest teater NO99 ja selle dramaturgi Eero Epneri pihta sai üleriigilise haaravusega teema, kus Vooglaiule on palju takkakiitjaid. Kas tõesti on nõukogude ajast möödunud veerand sajandit mälestuse tsensuurist kustutanud isegi küpsema põlvkonna mälust?
Esimese hooga on kiusatus öelda, et sündis palju kära eimillestki. Vooglaiu ennustus „EKRE võimule saades jääks Epner ühes paljude oma sõpradega suure tõenäosusega tööta, sest sellistelt asutustelt nagu NO99 teater võetaks riiklik rahastus kas täielikult või valdavas osas ära” sisaldab ju topelt-oleksit. Esiteks oleks ennustuse täitumiseks vaja, et EKRE saaks võimule. Ja teiseks, võimule saades peaks EKRE tegema nii, nagu Vooglaid ennustab.
Teise punkti kohta ütles EKRE aseesimees Martin Helme, et riiklikult ei peaks rahastama ettevõtmisi, „mis ei aita kaasa rahvuskultuuri arengule ega sünnita uut kvaliteeti” ja „rahastamine on nii eelarveline kui ka poliitiline valik”. Esimese punkti kohta saab öelda, et valitsusse saamisele EKRE praegu lähedal ei ole, aga nende populaarsus on suurem kahe valitsuserakonna (sotside ja IRL-i) omast, mistõttu ei saa välistada, et ükskord satubki kultuuriministri portfell Helmete kätte.
Kui nii peaks tõesti juhtuma ja koalitsioonipartnerid lubavad Helmel oma idee teoks teha, siis oleme sõnavabadusest jõudnud tagasi Nõukogude Liitu ja Putini-Venemaad meenutavasse ühiskonda. Vooglaiule ja Helmetele küll ei meeldi, kui otsitakse seoseid nende ja Putini-Venemaa vahel, aga NO99-sse suhtumise näitelgi saab öelda, et mõni ühine ideaal on neil täiesti olemas. Kõnealusel juhul see, et teha tohib ainult võimutruud kunsti.
Kuigi traditsioonide austajana peaks Vooglaiul olema pikk mälu, näib ta mälu olevat hoopis väga selektiivne – kuidas muidu saaks tituleerida Eesti kultuuriinimesi üheks „kõige võimutruumaks seltskonnaks üldse”? NO99 on andnud tuld kõigile võimu kuritarvitamise himuga poliitilistele jõududele – näiteks etendustega „Ühtne Eesti suurkogu” (2010), „Reformierakonna juhatuse koosolek” (2012) ja „Savisaar” (2015). Seda, et nüüd ka EKRE pihta nooli lendab, võiksid Helmed ja Vooglaid pidada tunnustusavalduseks.
