Linda-Riin Võerase autorikülg | Naine – ikkagi inimene!
Mõned kuud tagasi potsatas mu Facebooki postkasti kiri, milles üks Eesti ettevõtja pakkus mulle oma firmas tööd. Olin pisut skeptiline, sest sotsiaalmeedias ei edastata tööpakkumisi just sageli. Kuid kuna tegemist oli Inglismaal elava ja töötava eestlasest meesterahvaga, kes on muu hulgas üsna tuntud, ei hakanud ma liiga palju pead murdma. Ta leidis mu grupist „Eestlased Inglismaal” ja kirjutas oma raskustest eestlannast kolleegi leidmisel. Pärast kirjalikku vestlust tundusid selgitused mõistlikud ja töö põnev. Leppisime kokku Skype’i-intervjuu, et saaksime töö iseloomust täpsemalt rääkida ja võimalikku koostööd arutada.
Vestlus läks üsna hästi – töö tundus jõukohane, palk motiveeriv ja pakuti ka arenguvõimalusi. Aga peagi hakkas minust paarkümmend aastat vanem mees esitama veidraid küsimusi: kas sa oled abielus, sportlik, vallaline? See oli teine väike häirekell, ent mõtlesin taas, et äkki kaasneb selle töökohaga palju reisimist. Kindlasti kuuluvad näiteks golfimängud ja muud sportlikud tegevused töö juurde. Ühesõnaga, üritasin mitte liiga palju eeldada.
Tundus, et vestlus läks ka tööpakkuja silmis oodatust paremini, sest järgnenud kirjavahetuses olid muu hulgas laused: „Üllatasid mind oma nutikusega üsna mitu korda”, „I like your vibes” ja „Can’t wait.” Tundus paljulubav. Kiri aga lõppes pommiga. Siinkohal tsiteerin (kirjaviis muutmata): „Vajan naturaalselt taibut ja kena eesti tüdukut/naist, [kes] räägiks head inglise keelt, elaks juba siin, oleks vallaline, sportlik, nõus pühenduma ning kaasa reisima kuhu tarvis. Vastu oleks pakuda üks huvitavamaid töid maailmas, väga hea elukoht ja sõber, kes hoolib – ja võibolla enamgi.”
Olin šokis, sest kirjavahetus läks aina absurdsemaks, isiklikumaks ja ebaprofessionaalsemaks. Ma ei osanud teha muud kui selle kõige üle naerda, ehkki tegelikult oleks vist pidanud nutma.
