Härra Euromünt Lembit Lõhmus: kõige vähem meeldib mulle kiiresti elada
Kunstnik Lembit Lõhmus, kelle teoseid on enamikul Eesti elanikel, ei eksponeeri end muud moodi kui loomingu kaudu. Ta on teinud kõik Eesti Vabariigi tähtsamad margid ja kuulub väikegraafika alal maailma kolme parima sekka. 25. septembril saab ta 70-aastaseks. Nüüd on õige aeg tema markide, eksliibriste, gravüüride ja mündi lugu meelde tuletada.
Kohtume Lembit Lõhmusega tema Kalamaja kodus, kus asub ka ateljee. Olen kuulnud tema tagasihoidlikkusest, kuid muhe peremees üllatab meid reipa käepigistuse ja nobeda jutuga. Marsin tema järel väikesesse ateljeesse, mis meenutab muuseumi. Esmalt köidab pilku suur töölaud, kus mikroskoobi all ootab vaskplaaditoorik. Riiulitel on albumid, kataloogid, kollektsioonid. Siin käib graveerimine, trükkimine, arvutitöö. Keset toakest on väike trükipress.
Kas teile meeldis juba lapsena joonistada?
Jaa, joonistada ja maalida. Tahtsin saada kunstnikuks. Kunstiinsituudi ajal osalesin akvarellikonkurssidel, millest kaks ka võitsin. Kui kool läbi sai, pakkus endine kateedrijuhataja mulle akvarelliõpetaja kohta, aga olin juba enda jaoks avastanud graafika. Hiljem ei ole ma enam maalinud.
Kuidas te väikegraafika juurde jõudsite? Tütar ütles naljaga pooleks, et teil oli töö juures igav.
Oligi. Lõpetasin kunstiinstituudi sisekujundajana. Projekteerijana töötades tuli ette palju tühja tööd, sest kasutusele võeti väga vähesed projektid. Sisekujunduse raha läks kapitaalremondi arvestusse. Mis kujundusest sai siin veel juttu olla! Graafikuna aga hakkas tulema rahvusvaheline tunnustus ja ühes sellega ka tellimused.
Eksliibris tuli koolist joonistustunnist. Hiljem kunstiinstituudi ajal tundus Tallinnast igal nädalalõpul Viljandimaale koju sõita natuke palju, siis mõtlesin, et mida ma teen. Leidsin reliinitükid ja hakkasin ühikas nokitsema. Esimene eksliibris on pärit 1969. aastast.
Nõukaajal tuli välismaalt palju tellimusi. Jaapani eksliibriseühingu president sõitis Helsingis olles spetsiaalselt Tallinnasse minu juurde, et selgitada, mida ta soovib. Talle olen teinud aastate jooksul kolm tööd. Sõpradele olen neid samuti palju teinud. Praegu on Eestis eksliibrisekunst praktiliselt null, mitte keegi ei ole huvitatud. Senini on see kõrgel tasemel näiteks Hiinas, sinna läkski mu viimane tellimus.
Puugravüür tuli samal ajal eksliibrisega?
Jah. Graafikapisiku sain ilmselt lehitsedes mahukat Wiiralti albumit, mis anti välja 1959. aastal. Elamuse on mulle jätnud ka 19. sajandi Prantsuse puugravüüris raamatuillustratsioonid.
Olin puugravüüriga juba mõnda aega tegelenud, kui sai selgeks, et rahvusvaheliselt hinnatum on hoopis sügavtrükk. Puugravüüri tõmmise pind on sile, aga vasegravüüril reljeefne, uurdesse pressitud ja värv jääb kõrgem.
Juhuse tahtel kingiti mulle samal ajal paarsada Czesław Słania graveeritud postmarki. Neid mikroskoobi all uurides tekkis vastupandamatu soov oma võimed proovile panna. Proovi!
Seda ei lase ma endale kaks korda öelda. Lembit sätib mikroskoobi minu järgi paika. „See asi käib nii: võtad stihheli pihku ja lükkad seda plaadile surudes endast eemale. Palja silmaga ei ole võimalik seda teha ega jooni näha.” Läbi suurenduse avaneb erakordne vaatepilt – ühel millimeetril sada joont. „Appi, kui peened jooned!” hüüatan ja püüan „ämblikuvõrgule” kuidagi pihta saada. „Vajuta nimetissõrmega stihheli peale ja võta madalamalt, mitte nii terava nurga all. Neljanda sõrmega toetad ja fikseerid plaadi. Tee julgelt, see on minu prooviplaat,” rahustab Lembit. Uskumatu, kui peen! Vask on nii pehme, et teen kogemata augu sisse. Vaskplaadil on õnneks võimalik parandada, kui midagi viltu läheb. Koputad plaadi sirgeks, lihvid ära ja alustad uuesti. „Korra eksid, nädal aega parandad,” muheleb Lembit.
„Naasklikujuline stihhel on ruudukujulise ristlõikega tera, mille ots on viltu, ja kui ma nüüd lükkan, võtab ta vase seest laastu välja nagu ader. Ükskord tegin puugravüüri, käisin korra ära ja tagasi tulles vaatan: äär on selline, nagu hiir oleks serva ära närinud. Tüdruk, sindrinahk, oli kallal käinud!”
Vahepeal on meiega kõrvaltoast liitunud kunstniku tütar Hele Lõhmus (44).
Kas sellepärast, et tütar Hele puugravüüri ära „näris”, polegi te teda abiliseks võtnud?
Ei-ei, ei ole asi selles! (Mõlemad naeravad.)
Kui kaua aega võtab eksliibrise tegemine?
Eksliibrised on mul registreeritud ja viimane kannab numbrit 550, olen seda teinud 8. aprillist saadik. Viis kuud olen seda teinud ja pole veel valmis. Akvarelle oleksin võinud selle ajaga vorpida sadu. Eelmist eksliibrist tegin kolm kuud. Nii nagu pole võimalik kiiremini magada, pole võimalik ka kiiremini graveerida. Töötan pool tundi, siis lähen ja jalutan mööda elamist ringi, teen köögis ühe tossu ja töötan edasi. Kui pensionile jäin, panin endale kirja sellise mõtte: nulla dies sine linea ehk mitte ühtegi päeva ilma jooneta! Kui aus olla, siis mõni päev jääb ikka vahele ka.
Olete iseõppija, kuid väikegraafikuna jõudnud maailma tippu. Kuidas on Eestis lood mantlipärijatega?
Eesti kultuurikiht on muu maailmaga võrreldes vaat nii õhuke. (Näitab sõrmedega sentimeetrist vahet.) Aga gravüür on kõige vanem graafikatehnika – üle 500 aasta, selle õitseaeg oli 16.–18. sajandil. Tugevad gravüürimaad on ajalooliselt need, kus olid kuningakojad: Rootsi, Prantsusmaa, Austria, Saksamaa, Poola. Nendes maades osatakse seda kunsti hinnata. Korraldatakse palju konkursse. Poolas oli kohal maailma väikegraafika tipp, peale Euroopa riikide ka Jaapanist ja Hiinast.
2010. aastal lõppes teie töö Eesti Postis, aga marke kujundate siiani. Kahel korral (2000 ja 2002) on teie mark valitud Viinis WIPA konkursil maailma kümne kaunima sekka. Mitu marki olete kujundanud?
Praeguseks 232 marki. Kaks neist olen graveerinud terasele ja need trükiti Rootsis – Mare Balticumi plokk ja helilooja Aleksander Kunileiu portree. Kõik ülejäänud on arvutitöö. Enne pensionile jäämist tegin kõik Eesti Posti margid, mis on seotud olümpiasangarite, riigipeade ja eesti kunstnikega.
Võtame margialbumid ette ja hakkame algusest peale vaatama. Esimene Lembit Lõhmuse kujundatud mark ilmus 1991. aastal. Marie Underiga mark tundub tuttav, Eduard Wiiralt samuti, olen neid ise limpsinud ja ümbrikele kleepinud. Tema kujundatud on ka Andrus Veerpalu, Kristina Šmiguni ja Eesti rahatähtede margiplokid, ka esimene Eesti Posti kleepsumark, maakondade vappide ja Toompeaga mark.
Aastail 2003–2010, kui töötasin Eesti Postis, tegin olümpiamargid. Neid olümpiamarke, mis tulid välja enne suurvõistlust, ma palju teinud ei ole. Üks sai tehtud enne Pekingit. Meie kettamees oli nii kõva poiss, et otsustasin ta margile panna. Ja Gerd Kanter saigi kulla! Andrusega riskisin samamoodi enne Torinot, aga täppi panin! Riigipeade sarja olen teinud kümme aastat. Kersti Kaljulaidi mark peaks ilmuma 10. oktoobril, oleme temaga sel ajal Roomas [Konrad Mägi näitust avamas]. Nüüd üritatakse leida uut aega, sest president peaks olema kohal, kui mark ilmub. Järgmise aasta kahel esimesel margil on presidendid Rüütel ja Ilves, need ilmuvad ühel päeval.
Miks antakse Kaljulaidi mark välja enne Rüütli ja Ilvese oma?
Kui Eesti Postiga idee paika panime, siis võtsime eesmärgiks, et margid peaksid ilmuma mingiks tähtpäevaks. Eelmised presidendid oleks saanud teha ka viis aastat tagasi, kuid siis oleks ühel aastal ilmunud viis marki, ja leiti, et seda on liiga palju. Sari „Kunstimuuseumi kullafondist” algas 2010. aastal ja jätkub siiamaani.
2011. aastal tulid käibele Eesti euromündid, mille kujunduse konkursi te 130 osaleja ees võitsite.
Saatsin kokku kaks kavandit, üks oli mängitud rahvusliku ornamendi peale ja teine Eesti kontuuriga. Žürii valis välja kümme tööd, mis läksid rahvahääletusele. Mul ei olnud aimu ka, kuidas läheb.
Kui Eesti Pangast helistati ja öeldi, et minu töö võitis rahvahääletuse ning pean [tulemuste teatavaks tegemise] üritusele kohale ilmuma, siis võttis ikka hääle värisema küll. Mõtlesin, et kui ma paari häälega kellegi eest võidu napsasin, siis ei ole endal küll head võidutunnet oodata. Aga kohapeal selgus, et rahvas hääletas ülekaalukalt minu kavandi poolt. Mu töö sai peaaegu sama palju hääli kui teine ja kolmas koht kokku!
Mis tunne on enda kujundatud münti käes hoida?
Praegu ei ole enam mingit tunnet. Eks alguses ikka oli, kui mõelda, et igal inimesel on rahakotis, käes või taskus midagi sellist, mille oled kunagi välja mõelnud.
Aga ise poodi minnes te sellele ei mõtle?
Ei, enam mitte. (Naerab.) Tihti juhtub, et saad turul peotäie münte tagasi, aga „eestlast” ei saa, kõike muud on küll – soomlaste luiki ja sakslaste kotkaid.
Kas teil on mõni elutõde, millest olete lähtunud ja mida võiksite oma elukogemuse najal teistele ka soovitada?
Kui hakkad millegagi tegelema, siis tuleb loota iseendale ja mitte usku kaotada. Olen saanud teha seda, mida olen tahtnud, ja tahtnud seda, mida saanud.
