Mart Niineste kolumn: Eesti rikkur on nagu sõiduauto Trabant, Skype ei ole Eesti edulugu

Räägitakse, et lõpetanud ühe meie hallparuni võsu kõrgkoolis peene eriala. Ning hakanud otsima tööd. Mõne aja pärast kurtnud vana hall saunas teistele omasugustele järeltulija kurba saatust.

Esiteks ei vaevuvat pea keegi vastama ei konkurssidel kandideerimistele ega muidu enda kuhugi töölepakkumisele. Teiseks tegelevat enamik tööintervjueerijaid noore inimese ambitsioonidel trampimisega. Kolmandaks olevat pakutavad palganumbrid nii väikesed, et tema küll ei mõista, kuidas inimesed sellest ära elavad. Eks ta ole.

Ausalt öeldes pole mul poolt pisaratki kaastunnet tööjõupuuduse käes vaevlevate kodumaiste kapitalistide murele. Ise on nad kogu taasiseseisvusaja jutlustanud, et kõik sõltub ning õiglus sünnib nõudmise ja pakkumise suhtest ning turu nähtamatu käsi paneb asjad paika nii, nagu need peavadki olema. Vaatame ühte töökohta ja palka kui toodet, nagu kapitalismis kohane. Kuni meil polnud tööjõu vaba liikumise võimalust, elasime, töötasime ja teenisime üsna suletud süsteemis. Kuhu sul ikka minna, kui keegi ei paku paremat? Pealegi on ukse taga sabas alati keegi, kes on odavam. Monopoli rõõmud.

Mitu aastat me oleme Euroopa Liidus, kui palju laienes tööpakkumiste hulk, kui pääsesime sinna turule? Jõuamegi tõdemuseni, et Eesti hallparun ei ole tööandjana sel suurel turul konkurentsivõimeline.