Mart Helme: meile ei meeldi Reformierakonna põhimõttelage liberalism, meie vahel ei ole ega tule armastust
Just viimaste eelistustest sõltub, kes on võitja ja hakkab järjekordset koalitsiooni kokku panema ning missugune on üleüldine matemaatika, mille alusel koalitsioone moodustada saab. Samuti otsustab valija, kes valimistel seatud viie protsendi künnise ületab ja kes mitte.
Ent see on asja tehniline, kuigi vältimatu pool. Rehkendamisoskuse kõrval on hoopis olulisem sisuline ehk erakondade maailmavaateline pool. Tegelikult on lausa märgiline, et seda käsitletakse tihtipeale justnagu teisejärgulisena. Põhjus selleks on lihtne: siiani valitsesid Eestit kartellierakonnad ja need näitasid koalitsioonide loomisel üles kõike muud kui põhimõttekindlust. Täna sõimati üksteisel näod täis, homme mindi aga rõõmsalt käsikäes edasi.
Näilised vastasseisud Keskerakonnaga
Toome näiteid: tänagi räägitakse, kuidas eesti poliitikat on pikka aega kujundanud Reformierakonna ja Keskerakonna vastasseis. On või? Ajalugu näitab, et tegelikkuses on nad kahel korral koos riiki juhtinud ega ole seejuures sugugi jälestusest surnud.
Veel kurioossem on muidugi Isamaa ja Res Publica Liidu ja tema eellaste aastakümneid kestnud hädakisa selle üle, kuidas Keskerakond esindab Eestis Venemaa huve ja saab sealt oma tegevuseks ka raha. Nüüd on seesama IRL aga Keskerakonna juhitavas valitsuses ja pobiseb vahetevahel vaid mokaotsast midagi Keskerakonna lepingust Kremli taskupartei Ühtse Venemaaga.
Seega, rääkida mingist programmilisest ja põhimõttekindlast maailmavaatelisest käitumisest pole meil kartellierakondade minevikku ja olevikku jälgides mingit põhjust.
Nüüd on valimiste eel ajakirjanike uudishimu pälvinud uued vastasseisud, mis on eesti poliitikasse tulnud koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Mäletame ju, kuidas pärast 2015. aasta riigikogu valimisi tollane peaminister Taavi Rõivas ühemõtteliselt välistas Reformierakonna koostöö EKRE-ga. Sama tegid ka sotsid. Viimased on sellest ajast alates oma liini ka pidanud, keerates, tõsi küll, oma lakkamatute vale- ja laimukampaaniatega vinti pidevalt üle.
Toome vaid ühe, kõige värskema näite. Kui Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juht Varro Vooglaid avaldas arvamust, et EKRE võimuletuleku järel lõppeks teatri NO99 vasakliberaalseks propagandaks kvalifitseeruva tegevuse riiklik rahastamine, tõlkis kultuuriminister Indrek Saar selle oma rikutud mõttemaailmale kohaselt kindlas kõneviisis väiteks, mille kohaselt EKRE asuks võimule saades teatreid sulgema ja kehtestaks tsensuuri.
Siinkohal kultuuriministrile ja tema nõrganärvilistele erakonnakaaslastele soovitus: mõõtke palavikku, võtke tablett aspiriini ja veetke pühapäev temperatuuri alandamiseks voodis.
Ent ükskõik, mida arvamusküsitlustes juba mõnda aega Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast tahapoole jäänud sotsid ka ütleks või arvaks, intriig ja dilemma, kas teha EKREga koostööd või mitte, jäävad. Ja mitte ainult neile, vaid ka kõigile teistele poliitmaastikul püsima jäävatele erakondadele. Viimaste hulka ei kuulu ilmselt küll enam Vabaerakond, kelle riismete alla neelamine võib aga mõnevõrra pikendada IRL-i surmaheitlust.
Sestap pole ka imestada, et oravate poolt Tallinna linnapeaks pürgiv Kristen Michal ütles möödunud nädala Kolmeraudses Mihkel Rauale, et Reformierakond on valmis koostööd tegema ka EKRE-ga. Mööndes samas, et paljud meie seisukohad talle selle juures siiski ei sobi.
Me EKRE-s võime öelda sedasama: ka meile ei meeldi Reformierakonna põhimõttelage liberalism, täielik ükskõiksus Eesti suveräänsuse küsimuses, korruptsioonitaagaga kaetud ajalugu ja populistlik ning samas impotentne flirtimine rahvuslusega. Lühidalt öeldes: me teame, et meie vahel ei ole ega tule armastust.
Ent võrreldes Reformierakonnaga oleme meie eelisseisundis. Meie ei ole võimult kukkunud, nagu nemad. Me teame, mis juhtub erakondadega, mis on pärmiseenena kasvanud võimul olles. Nad hakkavad võimult langemise järel lõhenema ja lagunema. Isamaad mäletate? Koonderakonda mäletate? Res Publicat mäletate? Sestap on oravatel hädasti tarvis kohe-kohe võimule tagasi saada. Hanno Pevkur on intelligentne inimene ja saab aru, et ta on praegu erakonna juhina kompromiss potentsiaalselt kisklema tormavate erinevate rühmituste vahel. Ja teab, et kurat sööb hädaga kärbseid. Kui Reformierakonna võimule saamise hind on koostöö Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga, siis on ta valmis selleks kärbsetordi ära sööma.
Me oleme selgelt öelnud ja ütleme veel kord: meil ei ole vaja iga hinna eest praegu veel riigikogu väikseima fraktsioonina valitsusse saada. Seepärast oleme deklareerinud ja deklareerime ka siin oma esimesed ja vankumatud punased jooned. Esiteks, kooseluseaduse tühistamine. Teiseks, sõjaväestatud piirivalve ja piirikontrolli taastamine. Ja kolmandaks, kategooriline ei pagulaskvootidele.
Mis puutub Tallinnasse, siis siin on olukord teine. Igale inimesele on selge, et Keskerakond on Tallinnast koos selle ressurssidega teinud oma vürstkonna, millele mitte kedagi teist ligi ei taheta lasta. Tulemuseks on muidugi hinge matvalt lehkav korruptsioon. See ei saa jätkuda.
Lisaks, kuna Keskerakond püsib Tallinnas võimul eelkõige vene häältega, on tsentristid vene häälte kaudu Kremli pantvangid. Ka see ei saa jätkuda. Sestap pole midagi imestada, kui kõik ülejäänud on Tallinnas Keskerakonna ainuvõimu kukutamise nimel valmis sundkoostööks.
Vastuolu sotsidega
Paraku näib, et maailmavaatelised vastuolud eriti EKRE ja sotside vahel on siiski sedavõrd suured, et selle koostöö realiseerumine praktikas on enam kui küsimärgi all. Seda enam, et kurjade keelte kohaselt on Keskerakond ja sotsid praeguseks juba kokku leppinud, et Keskerakonna ainuvõimu kaotamise puhul lähevad sotsid neile appi.
Arvestades sotside estofoobseid hoiakuid, pole see ka imeks pandav. Siit saab teha vaid kaks olulist järeldust: eesti valija peab andma oma parima, et Keskerakond kukuks ainuvõimult ja sotsiaaldemokraadid ei pääseks üldse Tallinna volikokku.
See ja ainult see on retsept, mis aitab Tallinna muuta ühe erakonna vürstiriigi pealinnast taas Eesti Vabariigi pealinnaks.
